XXI.
Karini omad asjad olid sedavõrt ta meeled köitnud, et ta unustas proua Itami poisu haige kõhu, unustas proua enda jämedad jalad ja aiamajakesegi, mille ta pidi saama tasuks, kui ta aitab uskuda lapse kõhu terveks ja tema ema jalad peeneks. Aga kui möödusid niiöelda teiskordsed mesinädalad — ja need mööduvad harilikult ikka, nagu esmakordsedki, — siis pahvatas kõik äkki Karinile meelde. Ajaviitmata kutsus ta nüüd lapsed Indreku tuppa, kes oli tööl, sest pühad olid kadunud ühes mesinädalatega, pani ukse lukku, et Tiina ei saaks segada, istus sohvale, tõmbas ühe lapse ühele, teise teisele poole ja hakkas neile jutustama haige kõhuga poisust.
„Kas siis poisul veel kõht terve ei ole?“ küsis Tiki.
„Ei veel,“ vastas Karin. „Me pole ju kaua aega oma palvetki lugenud. Nüüd hakkame uuesti peale, sest need päevad oli mammil hirmus palju tegemist, nii et ei saanud kuidagi aega.“
Ja ta tõmbas laste käed endale rüppe ja käskis järele lugeda, kuna tema ise ütles ees: „Poisu, kallis, iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.“ Nõnda lugesid nad arvamata hulk kordi. Kui lapsed viimaks ära tüdinesid ja Karin neilt küsis, kas nad ka ise mõtlesid poisu peale, kui nad tema kõhust lugesid, vastas Tiki:
„Ei, mamma. Ma mõtlesin, et Tiina oli täna näinud liblikat. Ma oleks ka tahtnud liblikat näha.“
„Ja sina, Miia?“ küsis Karin vanemalt.
„Ma ei teagi, mis ma mõtlesin, ma vist ei mõelnd midagi,“ vastas see.
