Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/23

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pas Indrek õige pea. Sest Vesiroos ütles enne kui ka pärast, et milleks raamatupidamine, kui äri läheb hästi? Milleks veel kalkuleerida, kui kasu on niikuinii käega katsutav ja silmaga nähtav? Raamatupidaja ülesandeks oleksid pidanud õieti jääma need „otsad“, mis tõid kahju. Siin oleks pidanud kalkuleerima, kuidas „riskeerida“ nõnda, et kahjudest saaksid kasud.

Nõnda oli Indrek juba mõni aeg tegelnud äiapapa äriasjadega, aga edasi oli ta nendega vähe jõudnud. Mitu korda oli ta kõik maapõhja vandunud ja kõigele käega löönud, aga siis pöördus ta uuesti oma algatuse juurde tagasi ja lootis jällegi, et ta toob lõpuks korra majja. Mida rohkem ta nõnda end vaevas, seda rohkem hakkas ta oma ülesannet armastama, nagu tõestuksid siingi Vargamäe Andrese sõnad, mis see ütles oma esimesele pojale, kui ta saatis teda kroonuteenistusse, omal surmamaik suus: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“.

Indreku püüdes oli midagi kunstniku taotlusest, kes tahaks anda vormi vormilagedale. See pole äriküsimus, vaid vaimu võitlus ainega, ümbritseva ollusega. Vesiroos ei tundnud seda kirge. Temal oli äri tõepoolest ainult äri. Sellepärast mõistsidki nad Indrekuga teineteist nii halvasti. Ka Karin ei taibanud hästi, milleks Indrek jändab nende raamatutega, kui isal endal pole neist õieti sooja ega külma. Tema arvates ainukeseks tõsiseks põhjuseks võis olla — leida viisakas ettekääne, et nosida omaette ja mitte pühendada oma aega temale, Karinile, kes pidi selle tõttu seltsi ja ajaviidet otsima mujalt, kui ei tahtnud oma noort elu raisata laste, teenija, supipottide ja tolmulappide peale.

Üldse ähvardas kogu elu nagu mingisugune kuri sassiminek. Inimesed hakkasid siblima nagu kanad takus. Nõnda tundus Indrekule siin laua ääres istudes. Tema mõtted oleksid ehk veelgi tumedama värvingu omandanud, aga äkki hakkas seina tagant kostma suur hädakisa, mis lähenes uksele. See lõi kogu meeleolu ja mõtted segi ning äratas unelmast tõsiellu.

23