Sellise armastusega viiski ta nüüd oma lapsi jalutama. Aga kui nad täna kolmekesi koju tulid, saatis Karin Tiki ja Miia kohe edasi Tiina juurde, et see nad riidest lahti võtaks, ise aga tuli Indreku tuppa.
„Tead, kes meile täna vastu tuli,“ ütles ta. „Tema!“
„Kes tema?“ küsis Indrek, kes oli pooleldi alles oma mõtete küljes.
„Seal ta nüüd on!“ hüüdis Karin. „Ise keelad tema nime suhu võtmast ja nüüd ei tea, kellest räägitakse.“
„Õige,“ lausus Indrek. „Mõistan.“
„Küll oli ta täna üpris viisakas!“ hüüdis Karin nagu imetledes, ja kui Indrek midagi ei lausunud, lisas ta: „Palus mind äriasjus oma kontori, kõnetunnid siis ja siis. Nagu oleks teine küünarpuu alla neeland.“
Aga Indrekul ei tulnud ka nüüd sõna suust. Kogu asi Paralepaga oli liiga värske, kui et tema oleks tahtnud sellest juttu teha või midagi mainida, mis seisis sündmusega kaudseski ühenduses.
„Sa oled nagu pahane, et ma sellest rääkima hakkasin,“ ütles Karin.
„Ei,“ vastas Indrek, „aga ma ei armasta seda asja meelde tuletada.“
„Sa ju ise olid nõus, et sellest päevast saadik ei tohi meie vahel enam saladusi olla,“ rääkis Karin. „Ja kuigi mina ise oleks vaikinud, siis oleksid võinud lapsed kuidagi öelda, et meid teretas võõras onu ja kutsus mammat oma poole, nõnda oleks asi veel hullem olnud. Sa oleks mind kohe kahtlustama hakanud, et, nojah, kes see muud ikka oli kui tema, sest miks ma muidu ta nõnda maha salgan. Sa oleksid tingimata arvand, et mul on temaga veel midagi ees ning et asi pole üsna puhas. Sellepärast ma siis rääkisin kohe ise, et lapsed ette ei jõuaks ega sul poleks vaja mind kahtlustama hakata või niisukesele mõttelegi tulla. Aga nüüd see korraga ei meeldi sulle. Tähendab, ka sina ei jaksa tõde kannatada, ei suuda tõega elada, nagu sa ikka armastad ütelda. Nii et peab tahes või tahtmata salgama ja petma. Aga kuis ma siis seda teen, kui mul on lapsed ühes? Nemad ju võivad rääkida. Tähendab, ma ei tohi
