„Nojah, mis sel leival siis ikka on. Leib on leib, tulgu ta prügihunnikust või poeletilt, üks prügikast ta kõik. Mõni prügikast veel korralikum kui poelett, kus kõik ilm käib käperdamas, siia kallale ei saa keegi, ainult oma maja elanikud.“
Nüüd astus ka kojamees juurde vaatama, millest eit ja prügivedaja kahekesi nii kaua ja valjusti vestlevad, ning nõnda algas kogu lugu uuesti otsast peale, sest ka kojamehele jutustati see imeasi ära, et prügikastist leitud paberisse mässitud ja ilusasti kinni seotud leivatükk.
„Mõni vaga inimene on tahtnud pättidele pühadekinki teha,“ ütles kojamees, nagu poleks ka temalgi asjast vähematki aimu. Nõnda kalduski jutt asjast hoopis kõrvale, kaldus maailma inimestele, nende rikkusele ja vaesusele, seisusele ja seadusele ning kojarahvas ja prügivedaja arutasid ja imestusid, kuidas küll inimene võib sinnamaale langeda, et temast saab pätt. Olla korralik ja aus kerjus või pidada seaduslikku vargaametit, — sest ka niisuke amet on seaduses ära märgitud — sellest sai niihästi prügivedaja kui ka kojamees aru, aga saada pätiks ja jäädagi eluotsani pätiks, niiöelda jumala linnukeseks, kes ei ketra ega külva, kerja ega varasta, see käis täiesti üle mõistuse.
„Et inimene ei tee tööd, sellest saab igaüks aru,“ rääkis prügivedaja käriseva häälega, „sest niisukesi jumala päevavargaid on kõik kohad täis ja nemad elavad palju paremini ära kui mina oma ruunaga prügi vedades, aga et inimene ei kerja ega varasta, see on sootuks uus kulduur, seda enne ei olnud. See on nagu see ipodroom. kus hobused, kes ei vea koormat ega sõida, vaid jooksevad aina võitu ja elavad ka ilusasti ära.“
„Mis sest hobuste ipodroomist rääkida,“ ütles kojamees omalt poolt, „sa mine parem vaata inimeste ipodroomi. Seal joostakse veel hullemini ja ikkagi elatakse ilusasti ära. Seep see uus kulduur ongi, et inimene tahab loomast mööda joosta. Sest esiteks on niisukesed ipodroomid, et ainult hobused või ainult inimesed, aga siis tehakse niisukesed ipodroomid, et võib panna hobused ja inimesed ühte, nii et oleks pisut kõr-
