„Leib, mis leib,“ kärises prügivedaja hääl vastuseks. „Puht leivakannikas kohe, ilusasti paberisse mässitud, kirju paelaga kinni seotud, nagu pühadekink muistegi. Leiva haiski teisel alles küljes.“
„Kae koeri, neid inimesi,“ ütles kojamadam leivatükki omakorda näpu vahele võttes ja vaadates. „Mõnel inimesel pole leiba tarbeks suhugi pista, aga siin visatakse terve ilus kannikas prügikasti ja raisatakse puhast valget paberit ning nööri veel peale kauba. Mõni teab, mis küll niisuke asi peaks tähendama, sest ega siis niisuke asi muidu niisama ole. Seda ma täna öösel undki nägin, aina oli suur nälg ja puudus, nagu punaste ja sakslaste ajal. Ajasin terve päeva taga, kust ma küll selle hullu unenäo võtsin, aga seal see seletus nüüd ongi: ilus leivatükk prügikastis.“
„Ruunal õnne kui tõrva,“ kärises prügivedaja hääl, „temal on ta pühadekink käes.“
„Nojah, see ju ilus puhas leivatükk, mis see hobune siis ikka tahab,“ ütles kojamadam, kartis aga siinsamas, et pärast hakkab keegi teda milleski kahtlustama, kui ta seda leivatükki nii väga soovitab, ja sellepärast lisas ta hoiatuseks: „Aga ega tea ehk kihvtitud teine, tapab viimaks su ruuna ära, vaat’ siis sul pühadekakku. Peremees ajas ja tappis ikka neid rotirojusid, ehkku leib sellest ajast.“
„Ei minu ruuna peale hakka miski,“ kärises mehe hääl. „Minu ruun teab ise, mis ta sööb ja mida mitte. Kui sööb, tähendab on hea, ei söö, halb. Nõnda on temaga. Nii et teeme kohe proovi.“
Ja prügivedaja otsis taskust noa, võttis selle liikmest lahti, lõikas leivatükist paar suutäit ning läks ruuna nina ette, kes öhötas talle juba eemalt vastu, nagu tunneks ta leiva lõhna.
„Sööb!“ hüüdis prügivedaja nagu võidurõõmsalt. „Tähendab, leib on aus. Jumal õnnistagu heldet andjat!“
Need viimased sõnad pidi kojamadam tahes või tahtmata oma arvele võtma ja et õnnistust millegagi tasa teha, ütles ta:
