XX.
Palmipuudepüha laupäeval laskis kojamees prügikasti tühjaks teha, et oleks suureks nädalaks ja ka pühadeks kõik puhas. Ja kui tulebki veel uut prügi ja uut mustust, siis on see juba niiöelda pühade mustus ja selle vastu ei või kojameeski mitte midagi, et ka kõige suurematel pühadel on oma prügi ja mustus.
Indrek tuli parajasti just sel silmapilgul koju, kus kojamees avas väravad ja prügivedaja laskis oma raske vankri mürinal hoovi. Indrek jäi väheseks seisatama, et vaadata ja kuulata, kuidas need kaks inimest toimetasid ja kõnelesid. Temale oli alati meeldinud selline tähtis toiming, nagu on seda prügikasti tühjendamine. See sündis ikka ja alati nõnda, nagu oleks see toiming saatusest ette määratud. Sa võid teha, mis sa tahad, sa võid elada, kuis tahad, aga ühel ilusal päeval avatakse ometi hooviväravad ja sisse sõidab mees vankriga, kes asub prügikasti kallale ja hakkab mitte ainult tühjendama, vaid niiöelda „sirvima“, mis inimesed majas teevad, mis nad söövad ja kuidas nad üldse elavad. Sest inimene jätab elades jäljed ja nendest võib kogenud ning teaduslikkude kalduvustega prügikasti tühjendaja teha kindlad järeldused, elada peaaegu majainimeste elu kaasa, ainult selle vahega, et tema vaimusilmade eest käib see tunni või poolega läbi, milleks teised kulutasid kuu või kaks.
Sellisteks arutlusiks endamisi olid Indrekul muidugi oma erilised põhjused: prügikasti tühjendajat nähes meenus talle ta valge pakk, mille ta matnud mõni aeg tagasi prügi sisse. Teda huvitas väga, kas see pakk tuleb nüüd päevavalgele või läheb ta tähelepanematult ühes kõige muuga vankrisse. Sellepärast läks ta üles
