„Tähendab, mina olen nüüd sinu meelest juba vana eit, lausus Karin silmi pühkides.
„Sa oled suur togu, seda sa oled,“ ütles Indrek.
„Sõima, sõima mind, ole kallis,“ palus Karin, „siis ma tunnen, et ma pole sulle veel ükskõik. Või kui see sind aitab, siis löö mind, tee mulle haiget, ära karda, ega ma ei karju, ma kannatan ilusasti välja. Tee minuga lihtsalt, mis sa tahad, ainult ära istu nõnda. Või veel parem: ütle, mis ma pean tegema, ma täidan su käsku jalamaid. Ma teen kõik, mis sa iganes tahad.“
„Kõige parem, ära tee midagi,“ ütles Indrek pöördudes naise poole.
„Ma tahan midagi teha, ma pean midagi tegema, ma ei või muidu,“ ajas Karin vastu. „Või tee sina midagi, võta ja tee minuga midagi, tee, mis tahad.“
„Ma ei taha sinuga midagi teha,“ ütles Indrek.
„Sa oled hirmus nagu ikka!“ hüüdis Karin. „Kas sa siis ei mõista, et ma tunnen end roojasena, nii et ma ei julge kõik need päevad õieti lapsi ega asjugi kodus puutuda. Tee, palun, nii et ma ei oleks enam roojane, õnnista mind oma puutumisega, pühenda mind. Ükskord tegid sa mu oma puutumisega õndsaks, täna võid teha mu puhtaks.“
Rääkides Karin puges mehele ligemale, nagu otsiks ta tema puutumisest tõepoolest õndsust ja puhtust.
„Ah sind halba ja õnnetut,“ ütles Indrek ja võttis naise oma käte vahele. „Kui sa ometi ise aimaksid, kuipalju sa haiget teed.“
„Tee mulle ka, tee, kallis, ära hooli, ma kannatan ilusasti välja. Nõnda saame tasa, me kaks kurjategijat,“ rääkis Karin, ise peaaegu kogu kehast värisedes, nagu tunneks ta täna esimest korda mehe kallistavat kätt oma ihuliikmeil.
