teda ei peleta, siis on ta mu saatus, millest ei pääse. Nõnda tuli see. Nagu sa näed, on see kõik puhas eksitus, mis kipub tõepoolest meile mõlemile saatuslikuks saama.“
„Nüüd läheb mul peas kõik segi,“ ütles Karin. „Sina oskad asjad ikka nii keeruliseks ajada, et mina ei saa enam millestki aru.“
„Mina ei aja, elu ajab,“ seletas Indrek. „Oleks ma tol korral olnud nii tark kui praegu, siis oleks ma vaikinud kui haud ja võib-olla meist poleks mees ja naine saanudki.“
„Siis on ometi hea, et sa rääkisid,“ ütles Karin, „mul on praegu nii hea meel, et ma olen su naine.“
„Ma arvan ka, et sul peaks hea meel olema,“ ütles Indrek, „sest kaunis raske oleks sul olnud teist meest leida, kes kannab kogu eluaeg nii rasket koormat hingel nagu mina ja keda võib selle tõttu nii mugavalt oma kasuks tarvitada, ilma et tema katsuks ennast maksma panna. Aga ma palusin sind ometi, Karin, pisutki minu peale armu heita. Usu, lõpuks võib ometi kõik kuradile minna, kui sa ka tulevikus nõnda talitad nagu täna. Kui mina sind ei rahulda, otsi omale mõni teine mees, aga jäta mind oma mängust välja.“
„Tähendab, sa ajad mind ära, eks?“ ütles Karin.
„Ei,“ vastas Indrek lihtsalt. „Sinul pole ju kuhugi minna, see on ju sinu maja. Kui kellegi minemisest võiks juttu olla, siis ainult minu minemisest.“
„Indrek, sa räägid nõnda, nagu mõtleks sa mind juba täna maha jätta,“ ütles Karin, puges mehele ligi ja puhkes kõigest südamest nutma. „Kas sa siis mulle kuidagi ei või enam andeks anda, ma rääkisin sulle ju kõik ilusasti ära.“
„Sinu tegu on palju kergem andestada kui sinu rääkimist,“ ütles Indrek.
„Kas siis sõnad rüvetavad rohkem kui teod?“ küsis Karin.
„Väga sagedasti,“ vastas Indrek. „Vanad eided armastavad harilikult kõige rohkem rääkida. Nende sõnades on kehas kustunud rõvedus. Nemad rahuldavad end sõnadega teiste kuuldes ja silma all.“
