Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/216

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

liimi peale nagu kärbsed. Kui sina mulle tol korral oma lugu jutustama hakkasid, siis mõtlesin ma alguses ka, et näe, poiss hakkab ennast huvitavaks tegema, aga kui sa ise nutma hakkasid, siis sain ma aru, et sul tõsi taga ja et sa võtad ka mind päris tõsiselt ning nõnda ei saanudki ma enam sinust lahti.“

„Küll kahetsen mina, et ma seda sulle üldse olen rääkinud,“ ütles Indrek. „Nähtavasti ei suuda sa ometi selle suure tõega elada. Sa isegi oled seal maal, et murrad pead, kas ma ehk tol korral sulle ei luisanud, et ennast huvitavaks teha.“

„Justament nõnda!“ kinnitas Karin. „Mitte ainult siis, kui sa rääkisid, vaid ka pärast olen ma seda mitu ja mitu korda mõelnud.“

„Seda ma arvasin kohe,“ ütles Indrek. „Et me aga oleme täna oma vahekorda selgitama hakanud, siis tahan ka mina seda teha. Tead, naine, mina rääkisin seda asja sulle mitte selleks, et end huvitavaks teha, vaid et sind eemale peletada.“

„Tähendab, sa ometi luiskasid tol korral!“ hüüdis Karin.

„Seda mitte,“ vastas Indrek. „Ma rääkisin tõtt, aga ma olin tol korral nii naiivne, et uskusin — naist, liiatigi noort, võib peletada kuriteoga. Siis ma veel ei teadnud, et naine muudab kuriteo kohe kangelasteoks. Nii kukkusin ma sisse. See, mis oli mõeldud katsekiviks, muutus sinu silmis liimiks, nagu sa ütlesid, ja sinna jäid sa nagu kärbes kinni. Ühesõnaga — ma olen sisse kukkunud.“

„Mitte millegist ei saa ma aru!“ hüüdis Karin. „Kuidas oled sa sisse kukkunud? Milles? Sa ei tahtnud minuga abielluda?“

„Ma kartsin sind,“ vastas Indrek.

„Sina kartsid mind!“ hüüdis Karin ja vahtis laial mõistmatul pilgul Indrekule otsa, kes pööras oma näo tema poole.

„Jah, mina kartsin sind, armastasin ja kartsin, tahtsin sinust lahti saada ja ei tahtnud ka ning siis mõtlesin ma, et kui ma astun selle viimase sammu, avaldan talle oma suure saladuse, oma suure tõe, ja kui ka see

216