gutanud end ega lausunud sõnagi, nagu ei näeks ega kuuleks ta midagi, mis sünnib tema ümber. Kui Karin viimaks nutust võitu sai, küsis ta Indrekult kuiva taskurätikut, sest tema oma olevat märg nagu kalts, ja kui Indrek ka sellele millegagi ei reageerinud, ajas Karin enda tema najal — sest Indrek istus peaaegu seljaga tema poole — üles ja läks kahe käega üle õla tema tasku kallale rätikut otsima, mis näis silmapilguks, nagu mõtleks ta temale seljatagant kaela langeda. Kui taskurätik leitud, pühkis Karin silmad kuivaks ja ütles:
„Indrek, ära võta seda nii väga traagiliselt, sest ma võin sulle puhtast südamest öelda, et kogu see asi polnud sugugi nii huvitav, kui ma uskusin. Sinuga oli omal ajal palju huvitavam. Ja häbi tundsin ma siis ka rohkem, palju rohkem, nii et sa ei pea mitte arvama, nagu oleks mina temast tol korral jumal teab mis pidanud. Ja kui ma oleks teadnud, et ma pärast seda temast nii vähe pean, siis poleks see kõik kunagi sündinudki. Sinust pidasin ma siis ja pean ka nüüd palju rohkem. Üldse oled sa palju huvitavam.“
„On sul veel midagi öelda või on nüüd ükskord lõpp?“ küsis Indrek.
„Nüüd on kõik,“ vastas Karin, „ja sa võid minuga teha mis sa iganes tahad, ma olen kõigega nõus. Aga ühte palun ma: kui sa mu lõpuks tõesti maha lööd, ära siis mind jalgupidi aia taha viska. Viska kuidagi teisiti, kui sa tingimata visata tahad, aga mitte jalgupidi. Ma ei või kohe mõelda, et sa mu võtad nagu konna, ma nutan oma silmad peast ja südame seest, nagu estekski, kui selle peale mõtlen, kuidas sa mul jalust kinni võtad, et visata. Sa mõtle ometi, ükskord sa suudlesid ju neid jalgu, aga konna jalgu pole sa kunagi suudelnud, kuidas sa siis võid neist ühteviisi kinni võtta. Ja konna jalad pole kunagi kannud kingi ega siidisukki, ka seda pead sa mõtlema.“
„Ma mõtlen ainult ühte: et inimene võib teise usaldust nii kurjasti tarvitada ja et selle inimesega on mul lapsed! See on kõik, rohkem mitte midagi. Sest et sina lõppude lõpuks kõik selle peale välja mängid, mis
