IXX.
„Naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid,“ algas Karin uuesti, korrates Kitty mõtteid.
„Jäta see tühi loba!“ hüüdis Indrek kärsitult, sest ta kannatus kippus katkema.
„Kuis nii tühi?“ hüüdis Karin vastu. „Seda ütlevad ju kõik.“
„Suurepärane!“ ütles Indrek. „Aga mehi mõistetakse väga, meist saadakse väga aru? Sinu isast saadi suurepäraselt aru, kui Köögertali pankrott neelas kogu tema varanduse? Naerdi ja parastati ning pöörati talle selg, see oli kogu arusaamine. Koolis küsitakse minult mu arusaamist, mis? Tahad kohta pidada, siis paindu kümnele küljele korraga ja seegi ei aita, sest ikkagi leitakse, et sul pole kutset. Noh, ja need kutsega, need on paremad kui mina? Kus on siin arusaamine, kes küsib ilmas üldse sellest. Arusaamine ja mõistmine on muinasjutt, mida räägitakse lastele.“
„Hea küll,“ vastas Karin, „aga kuidas me siis kahekesi elame, kui me üksteisest aru ei saa?“
„Jätame selle küsimuse, seda me täna ei lahenda,“ vastas Indrek, „jutusta parem edasi, et ükskord saaks läbi.“
„Aga milleks ma siis jutustan, kui me üksteisest aru ei saa,“ ütles Karin.
„Noh, siis ära jutusta, seda parem,“ vastas Indrek.
„Ma jälle tahan jutustada, et sa teaks.“
„Siis jutusta ometi kord!“ hüüdis Indrek.
„Aga kuidas ma saan siis jutustada, kui sa nõnda karjud,“ seletas Karin. „Ma tahan, et sa kuulaksid rahulikult, nii et sa paneks kõik ilusasti tähele, mis ma sulle ütlen.“
