uut mõõdupuud ta oleks tahtnud omastada ka naisperele, kuid see hoidis vanast kinni: proua Vesiroos kandis ikka veel hea meelega sitsirätikut ja tütar kippus mehele, kes oli niiöelda endine inimene ja kuulus praegusel silmapilgul pisut nagu madalamasse seltskonnakihti, nagu arvas Vesiroos.
„See on noorpõlve armastus,“ ütlesid inimesed, aga Indrek arvas, et nad ei tea, mis nad räägivad.
Nõnda sai alguse see elu, mida nad jätkavad veel praegu. Aeg murendas ühe raasukese võluvust teise järele olematusse. Aga midagi oli ikka veel, mis köitis neid. Olid need lapsed? Ühised mälestused? Harjumus? Laiskus pöörde tegemiseks? Või ehk ikka veel pisut seda, mida nimetatakse armastuseks? Omaksed? Ühised tutvused? Võib-olla pisut kõigest sellest ja paljust muustki, millele ei osata anda nimetust — palju sellist, mis sööbub mürgina hinge ja verre ja mida märkad ainult siis, kui katsud seda ära võtta.
Vesiroos oli pulmapäeval tütrele põlle pannud sama maja tokumendid, milles nad elavad praegugi.
„Sellest aitab esiotsa,“ oli ta öelnud Karinile ja lisanud nagu lohutuseks: „Peale selle jääd tütreks edasi, sest pole ühti, et lähed mehele.“
Indrek oli tol korral tundnud, et vana Vesiroos mõtles öelda: „sest pole ühti, et lähed niisukesele mehele,“ oli aga ometi viisakuse pärast sõna „niisuke“ vahelt välja jätnud. Hea seegi!
Vesiroos oli kõik oma mitmekesised tehingud, alates salapiirituse ja karjajaaguga ning lõpetades takkudega, toiminud ilma ühegi raamatupidamiseta. Sel ajal, kui ta tõusis jõukaks ja lõpuks rikkaks meheks, oli ta vormilikult endine vürtspoodnik, kuigi ta juba ammugi enam ise ei mõõtnud inimestele petrooli ja kartuleid ega kaalunud heeringaid ja leiba. „Virma“ eest muretseb mul „naesterahvas“ — nõnda armastas Vesiroos öelda — mina ise ajan äri. Ja äri ajas ta niiöelda kotimehena, kes ei lunasta patenti ega tasu makse, sest need toredusasjad olevat tarvilikud lollidele. Sõjaajal ja selle järelaastail igasuguste ainete ja kaupade puudus, alaline hindade kõikumine ja igasu-
