aga mille kohta ma siiski veel kindlasti ei tea, kas ta oli või ei olnud.“
„Mis see tähendab, et tingimata — ja ometi ei tea?“ küsis Indrek.
„See tähendab seda, et esimese ähmiga, kui nägin, kuidas mind haneks püütud, mõtlesin ma seda suure nutu ja südametäiega… Aga sa ei pea arvama, nagu oleks ma tema — sa mõistad ju, kellest ma räägin, kes see tema on — jah, ära sa seda arva, et ma tema ees oleksin tõepoolest nutnud, ei, sinnamaale ma ennast ega sind ometi ei alandanud, nii et tema võiks kiidelda, Paasi naine on tema käes nutnud, tema ees ja tema pärast pisaraid valanud, seda mitte. Ma nutsin ainult oma südames ja mõtlesin esimese vihaga, et, tähendab, kui see on pettus, siis on ka kõik muu pettus, kõik, kõik, kõik! Aga pärast väljas, kui olin üksinda ja kui ma tõepoolest olin juba nutnud, muidugi mitte nii, nagu oma kodus, vaid ilusti ja viisakalt, ainult hirmsasti pani nina nuuskama, nagu oleks mul jumal teab kui kole nohu. Aga mul polnud siis põrmugi nohu, sest see tuli alles pärast. See tuli peale selle, kui ma aitasin poisil veski käima panna ja oma pahema jala kalossi vett täis ajasin, nii et jalg sai märjaks. Mu kingapõhi on ju läbi, vaata ise, kui tahad, nii et sa ükskord teaksid, kuidas su naine käib ja elab…“
„Pea, pea,“ ütles Indrek. „Mis veskipoiss see sul seal kusagil oli?“
„Justament, nagu Kitty ütles!“ hüüdis Karin. „Ma räägin ühest ainsast temast, aga sina juba mõtled, et on kaks või kolm. Nii hull see asi ometi veel sinu naisega ei ole. Kas sa siis mind enam põrmugi ei usalda? Ütle päris otsekoheselt, kas sa seda sugugi usud, mis ma sulle räägin või ei usu põrmugi. Kui sa põrmugi ei usu, siis ei maksa mul ju sulle jutustadagi, kuidas see kõik oli.“
„Sa räägi kõige pealt nõnda, et ma pisutki aru saaks, millest sa räägid,“ vastas Indrek.
„Hea küll, ma katsun olla täpne ja selge,“ ütles Karin. „See poiss seal üleval päikese ja tuule käes oli seitsme, kaheksane põngerjas — kaks tüdrukut oli ka
