Nagu oleks ma mööda linna ümber joosnud ja igale esimesele vastutulijale rääkima hakanud!“
„Aitab kahestki, kui sa rohkemale pole rääkinud,“ ütles Indrek. „Iga tunni jooksul kumbki räägib asja kahele edasi ja need järgmised talitavad samuti, kahekümne nelja tunni pärast räägivad sellest juba tuhanded, võib-olla miljonid. Aga ükskõik — tähendab kaks, rohkem ei ole?“
„Ma jään otse keeletuks, sest sa teed nagu tükitööd. Mitte tundmuse nehkugi!“ hüüdis Karin.
„Jääd keeletuks? Seda parem,“ ütles Indrek. „Nii et — schluss.“
„Oma lilled kaotasin ka ära,“ ütles Karin, „ja mitte ei mäleta, kuhu ma nad panin.“
„Tähendab, kolm: Kitty, Ida ja lilled,“ ütles Indrek. „Mis veel?“
„Ära narri ega piina mind,“ palus Karin nüüd ja näppis Indreku kuuehõlma.
„Ma ei mõtlegi sind narrida ega piinata,“ ütles Indrek, „ma katsun ainult sind otsa peale aidata. Aga tänini sa räägid ainult naistest ja lilledest, nagu poleks mängus ainustki meest. See paistab mulle veidi imelik.“
„Ah, Indrek, sina oled lõpuks ometi ainuke mees, keda ma armastan,“ ohkas Karin.
„Mul pole ju hinge taga praegu rohkem kui need kolm tuhat, mis tol korral panka jäid, ja nende pärast ei maksa isegi oma meest armastada,“ ütles Indrek peaaegu nõnda, et seda oleks võinud tema tõeliseks arvamiseks pidada.
„Paralepal pole sedagi,“ vastas Karin, „peale selle on ta veel petis.“
„No ometi kord üks mees!“ hüüdis Indrek. „Ootasin juba ammugi, sest kogu linn räägib sinu suudlemisest temaga autos.“
Need sõnad langesid otse pommidena Karini kõrvu. Ta oleks võinud kõike uskuda, mitte seda, et Indrek teab kogu asja algust ja ei ole ometi ainustki sõna lausunud. Ta võib-olla teab ka kõik muu, nii et Karinil endal on tõepoolest üsna mõttetu ennast paljastama ha-
