Indrek seisis silmapilgu üksinda laua ees, parem käsi pooles vinnas, nagu löögiks valmis. Aga siis tuli tal kogu kehasse lõtvus, käsi langes oimetult alla ja ta vajus toolile kokku. Kumbki ei lausunud sõnagi. Indrek tundis end nagu hävitatuna. Ta oli osanud kõike kujutella, mitte aga seda, et naine võiks talle tema ema surma meelde tuletada, pealegi veel sellisel juhul, praegusil tingimusil. Tal oli äkki tundmus, nagu ei suudaks ta seda temale enam kunagi andeks anda, mitte kunagi. Kõik muu andestab ta, sest kõik muu on selle kõrval ainult tühitähi, nagu Karin esiteks öelnud, aga selle paneb ta meelde, seda ta ei unusta.
Karinil oli hirm, teda valdas tõeline hirm, kui ta nägi, mis sündis Indrekuga. Teda ei kohutanud niipalju Indreku esialgne viha kui tema pärastine kokkulangus toolil. Teda seal vaadeldes tuli ta otsusele, et Kittyl oli tõepoolest õigus, kui ta kinnitas, et mehed ei mõista naisi mitte kunagi. Aga sellele tarkusele Karin lisas omalt poolt: ehk ei mõista ka naised mehi kunagi, või kuigi, siis aina võõriti. Näiteks tema, Karin: mis ta siis õieti praegu Indrekule ütles, et see nii kohutavalt ärritus? Oma teada mitte midagi. Indrek ise esimesena hakkas rääkima mustast pesust ning siis ka Karin, öeldes, et mitte ainult temal pole musta pesu, vaid ka Indrekul endal. See oli kõik. Mis selles siis nii hirmsat? Või tohib ainult mees rääkida naise mustast pesust, mitte aga naine tema omast? Aga kuhu jääb siis üheõiguslus, millest kõik karjuvad? Karin ei osanud vastata, ei saanud aru ja ta oleks veel kaua oma vaest pead vaevanud lahendamatute küsimustega, kui mitte Indrek poleks lausunud alistunult:
„Muidugi, sul on ju õigus: sina kuulasid mind, mina pean ka sind kuulama. Eks siis lase kuulda.“
Ja ilma et tal näos oleks liikunud ükski joon, toetus ta küünarnukiga tooli kõrvaspuule, laskis pea langeda pisut viltu käele ja jäi nõnda nagu soolasambaks.
Indreku sõnad tulid Karinile nii ootamata, et ta ei teadnud, mis teha või millest alata. Ta katsus sõnu leida ja ei leidnud. Ta väänas õnnetult oma käsi ja ometi jäi ta suu lukku.
