XVIII.
Indreku koju tulles oli kabineti uks ikka veel lukus ja alles mitmekordse koputamise ja hüüdmise peale avas Karin, omal silmad üleni märjad. Kui Indrek tuppa astus, heitis Karin uuesti sohvale, kust ta ukseavamiseks tõusnud, ja hakkas suure hooga nutma. Indrek seisis natukene aega keset tuba, vihkude pamp käes, pani siis selle lauale ja võttis istet. Nõnda kulus tükk aega: Karin nuttis, Indrek istus ja kuulas, kuidas nuteti.
„Kas keerasid ukse lukku?“ küsis Karin viimaks nutu vahele.
„Milleks?“ küsis Indrek vastu.
„Keera lukku,“ käskis Karin toonil, mis ei luba vasturääkimist.
Indrek tõusis toolilt, astus ukse juurde, surus selle jalaga ligi ja võttis parema käega võtmepärast kinni, enne kui küsis:
„Kas üks või kaks korda ette?“
„Kaks,“ vastas Karin asjalikult, nagu ei taipaks ta nalja.
„Tähendab asi on hullem kui auto-ostmisega, siis leppisid ühe korraga,“ järeldas Indrek, aga endal kippus süda pisut nagu kipitama ja värisema.
„Sina ära naera,“ ütles Karin ja tõusis sohval istukile. „See pole naljaasi. Ma olen kaua mõelnud ja vaevelnud, aga lõpuks jõudsin otsusele, et kõige targem on ikkagi sinule kõik ära rääkida, lihtsalt üles tunnistada, et sa teaks.“
„Ära parem tunnista,“ ütles Indrek, „ma ei taha midagi teada.“
