see nõnda oleks, mis sellest siis kirjutada, nii et kõik seda võivad lugeda. Mina arvan, et on hulk inimesi, kes peale seda, kus nad niisukest asja lugenud, enam ei saa rahuliku meelega lillesid nuusutada. Minule on nad igatahes eilsest päevast saadik kõik vastikud.“
Karin ei vaielnud Kittyle vastu, aga kui ta tema juurest lahkunud ja üksinda mööda tänavat läks, mõtles ta endamisi, et Kittyl on vististi oma jämedate jalgade pärast niisukesed arvamused. Jah, oleks Karinil võimalik, ta teeks Kitty jalad kohe peeneks, et siis näha, kas ta arvamised muutuvad sellekohaselt. Sest kui saabastest tulevad mehele mõtted, nagu kinnitab kirjanik Pilu, miks siis naisel ei või tulla arvamised jalgadest. Või kui mitte jalgadest, siis ehk lühikestest juustest, nagu seletas millalgi keegi saksa professor, ja sakslased ometi teavad. Sest lühike juus paljastab naise kaela ja kukla ning see ongi peaasi, sest mehe meelt ja mõistust otsitakse otsaesiselt, naise omi kaelalt ja kuklast.
Üldse pidid inimestel olema igaühel omad eripõhjused, miks nad arvasid nii ja mitte teisiti, sest muidu oleks arusaamata, miks lähevad nende arvamised nii hullusti lahku. Nagu Idagi, kes mehe kõrval töötades vajunud vormist välja ja kipub nüüd Karinile nõu andma, mis temale põrmugi ei sobi. Sest tema ei tee ometi mehe kõrval tööd ja ei ole sellepärast ka vormist väljas. Samuti ei maksa tema kohta Kitty arvamised, sest Karinil pole ometi tema jalgu ning see otsustab kõik. Sellepärast Karin peab käima oma rada, tema peab leidma oma erilise tee, mis on tema elutee.
Tänavanurgal sattus ta lillemüüjale ja ostis sellelt mitu kimpu esimesi kevadelilli. Ta surus nad mitmel korral vastu nägu ja tõmbas nende karget lõhna endale sisse. Karin tundis end äkki peaaegu õnnelikuna. Nõnda kõndis ta veel hulk aega mööda tänavaid, lilled käes. Aga kui ta ükskord koju jõudis, siis olid lilled kadunud, ja Karin ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kuhu nad saanud või kuhu ta nad ise pannud. See tegi ta uuesti kurvaks. Ta pöördus tagasi, et lilli otsida, aga varsti tuli ta uuesti koju, sest mis mõte oleks linnatänavail midagi taga ajada.
