võimalik neile midagi nii suurt tunnistada, et nemad rahulduks ja sellest suuremat ja hullemat endale ette ei kujutaks.“
„Aga, Issand jumal, mida võiks mees endale veel hullemat ette kujutada, kui naine läheks ja ütleks, et tema on teise mehega, noh, sa tead ju isegi?“ küsis Karin.
„Küll oled sa alles laps,“ naeris proua Itam oma ilusa häälega. „Kui naine läheb ütleb oma mehele, et tema on saanud teise mehe omaks, siis ka kõige parem mees usub kohe, et tema naine on saanud juba vähemalt kolme võõra mehe omaks, aga harilikult paneb ta kolme asemele kümme, sest see on ümmargusem ja lihtsam. Nõnda saab mees sellest aru, kui naine räägib ühest võõrast mehest.“
„Küll on see huvitav!“ hüüdis Karin nüüd peaaegu imestledes. „Sa ütle temale üks, aga tema mõtleb kümme. Aga kui naine ütleks kümme, mis siis? Mis mõtleks mees siis?“ küsis Karin.
„Siis mõtleks mees midagi väga triviaalset, mida pole viisakas nelja silma allgi öelda,“ vastas proua Itam.
„Kitty, kallis,“ palus Karin peaaegu lapselikult, „ütle mulle see triviaalne, mis mehed siis mõtleksid, ma tahan nii väga teada, kui triviaalselt mehed võivad mõelda.“
„Kui naine ütleks kümme, siis mees mõtleks kohe roodu sõdureid, nii hirmus triviaalselt mõtlevad mehed oma naistest,“ seletas proua Itam.
„Aga see polegi nii hirmus hull, ma mõtlesin veel hullemat,“ ütles Karin pisut nagu pettunult.
„Kallis proua Paas,“ seletas proua Itam nüüd, „mõelda ju veel võib, aga milleks siis kohe kõik öelda. Kuid mehed ei saa muidu, nemad kohe ütlevad ja see ongi see kõige hirmsam ja triviaalsem. Isegi sakslased on viimasel ajal triviaalseks muutunud. Sest mõtle ometi, mis ma alles eile lugesin, pealegi veel saksa keeles: lilledel lõhnavad nende Geschlechtsorgane, mõistad. Muidugi sel mehel, kes seda kirjutab, — sest seda kirjutab nimelt mees, mitte naine — sel mehel võib õigus olla, ma ei tea, sest mina pole lilleaednik, aga kui
