„Ei, mina ei muutu kunagi,“ ütles Karin otsustavalt. „Ennem juba surm.“
„Aga surm teeb su ju veel suuremaks tuhakotiks, kui sa elus kunagi suudad olla,“ seletas Ida naeratades.
Ja nüüd nad hakkasid vaidlema selle üle, kumb teeb inimese suuremaks tuhakotiks, kas elu või surm. See oli õieti üsna asjatu vaidlus, sest inimeselt ei küsita peaaegu kunagi tema arvamist iseenda surma kohta, elluastumisest hoopis kõnelemata. Või oleks neilgi, kes inimesele elu annavad, täis aru peas. Seda ka mitte. Ikka on nad enamvähem mürgistatud mingist uimastavast pisikust, kel nimeks kirg, armastus, himu või midagi muud. Ja seni kui pole avastatud see pisik ega tunta tema „puhast kultuuri“, on inimesele üsna ükskõik, kumb on tema suhtes suurem tuhakott, kas elu või surm. Kui aga naised või mehed ometi selle üle vaidlevad, siis ainult õilsaks ajaviiteks, et pääseda silmapilgukski igapäevaste küsimuste lahendusest, mis ootavad korda.
Ka Karin vaidles ainult selleks, sest temal oli palju kergem rääkida elust ja surmast, kui kuulata Ida põhjendusi, miks ei pea oma mehele mitte midagi rääkima, kui mees ise midagi ei küsi ja sellega mõista annab, et ta midagi teada ei tahagi. Aga Karin tahtis, et mees teaks, ja et oma tahtmist läbi suruda, selleks olid tal põhjusedki valmis. Muidugi polnud ta nii rumal, et ta oleks hakanud neist Idale rääkima. Juba sellepärast ei võinud ta seda, et see oli tema abielu saladus. Veel enam! Karin oli millalgi kõige südamega tõotanud seda saladust isegi siis mitte avaldada, kui tema mees sureks või kui nad läheksid lahku. Ja et oleks viisakas kõigest sellest vaikida, siis Karin puhus elu ja surma küsimuse jumal teab kui tähtsaks. Tõepoolest arvas ta aga, et tähtis on ainult teiste surm ja elu, mitte iseoma. Tema ise oleks võinud iga silmapilk surra, aga ta ei tahtnud, et mõni tema lähedastest sureks. See oli väga raske ja tülikas.
Ida juurest lahkudes Karinil oli teatud tühjuse ja rahuldamatuse tundmus. Minnes oli kogu asi kitsaks, väikeseks ja lihtsaks küsimuseks kokku surutud tema
