Kui Ida oli teda küllalt kuulanud, tegi ta lühikese kokkuvõtte ja ütles:
„Mõistan, armas Karin, sa oled lihtsalt patustanud ja nüüd tahad teada, kas mehele sellest rääkida või ei? Nii mõtled sa?“
„Just nii,“ kinnitas Karin. „Talle selgeks teha, et ta mind mõistaks ja…“
„Milleks ta sind nii väga peaks mõistma?“ küsis Ida peaaegu imestusega.
„Aga milleks ma siis räägin, heldene taevas?“ hüüdis Karin vastu. „Milleks ma end paljastan ja oma suud kulutan, kui ta mind ei mõista?“
„Tead, Karin, mõistmine ei aita abielus, mõistmine aitab kohtus. Aga abielu pole kohus. Kui kohtunik peaks ise hakkama kohtualusega pärast otsusetegemist külg külje ääres elama; temaga võib-olla ühel asemel magama, ühest riistast sööma ja jooma, siis ta teeks vististi teistsuguse otsuse. Ta võib-olla ei teekski siis otsust.“
„Nii et sina arvad, et minu rääkimine ei aita midagi?“ küsis Karin nõutult.
„Ma ei tea,“ ütles Ida mõttes, „aga ma arvan ei. Aimab su mees midagi?“
„Muidugi,“ vastas Karin.
„On ta sinult midagi küsinud?“
„Ei!“ hüüdis Karin. „Ta ei tee seda viimasel ajal enam kunagi ja see ongi, miks mul elu nii raske.“
„Siis on vististi kõige parem, kui ka sina mitte midagi ei ütle,“ arvas Ida.
Aga see ei meeldinud Karinile põrmugi, sest endise jutustamisega ta oli niiöelda maigu suhu saanud, ja kui ta alguses mõtles sõbrannalt nõu küsida, kas mehele üldse rääkida või mitte, siis nüüd oleks ta tahtnud ainult juhatust, kuidas seda teha, et see algaks üsna loomulikult, ilma et Karinil oleks vaja end eriliselt pingutada.
„Kuis me siis elama hakkame, kui mees midagi ei tea,“ ütles ta. „Nagu kaks tuhakotti teineteise kõrval.“
„Nõnda on kõige rahulikum elu,“ arvas Ida. „Ja usu, armas, tuhakotiks muutub inimene lõpuks ometi, muutuvad kõik, sest elu on niisuke.“
