Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/190

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

küsimused, ka need, mis vaevavad Karinit. Pealegi Indreku arvates aeg hakkaski juba midagi nagu lahendama, sest Karini näoilme muutus elavamaks ja talle tuli liikumisvõime tagasi: paar korda oli ta endale üliriidedki selga ajanud ja linnas käinud.

Karinis hakkas tõepoolest midagi lahenema, aga mitte selles suunas, mida soovis ja oletas Indrek, vaid otse vastupidises: Karin oli otsusele jõudnud, tema peab Indrekule kõik ütlema. Oma otsuse peale vaatamata ei olnud ta ometi päris kindel, on selline lahendus see kõige targem ja kohasem või peaks ta ehk ometi midagi muud tegema. Et saada kindlustust oma otsusele, ta mõtles minna proua Langebrunn-Karimi poole ja temalt nõu küsida. Aga esimene kord tuli ta ukse tagant tagasi, sest viimasel silmapilgul tundus minek ja nõuküsimine mõttetuna. Mis nõu võib Ida mulle anda, mõtles Karin, sest ega ma ometi kõike või temale tunnustada. Ometi läks ta paari päeva pärast uuesti tagasi ja siis ei kahelnud ta enam sisse astudes.

„Sa oled mulle nagu teine ema, sellepärast tulen ikka sinu juurde, kui mul häda käes,“ rääkis Karin sõbrannale.

„Hea, et sa siiski tuled, kui sul häda käes,“ naeris Ida ja lisas samuti: „Ainult kahju, et sul nii harva häda kätte tuleb. Aga ütle, kui vana sa õieti oled?“

Ja kui Karin oli vastanud, naljatas Ida:

„No näed, ma olen sinust tervelt viis aastat vanem, nii olengi paras ema.“

Karin jutustas Idale pikalt ja laialt, kuigi enne oli kavatsenud panna kogu loo mõnesse sõnasse, nii et Ida ainult taipaks, aga midagi ei teaks. Karin jutustas sellepärast, et juba esimeste lausete järele tundis ta, kuidas rääkimine kergendab südant, sest sõnad nagu kulutaksid hingest kõik halva. Ja Karin tuli lõpuks peaaegu arvamisele, et kui ta võiks oma asjast küllalt kaua rääkida, siis ehk kaoks hingest kõik saast ja tema tunneks end süütuna, nagu varemaltki. Sellepärast ta siis rääkiski nii hirmus pikalt ja laialt, kaotades seejuures sagedasti peaasja silmast.

190