kolmekesi igapäev neid sõnu loevad, siis saab pisi poisu kõht varsti terveks.
„Kui kaua me peame nõnda lugema?“ küsis Miia.
„Kuni poisu saab terveks,“ vastas Karin.
„Aga kui ta ei saagi, kas siis peame alati lugema?“ päris Miia edasi.
„Saab, tingimata saab,“ lohutas Karin.
„Aga kui ei saa, siis ma tüdinen varsti ära,“ seletas laps. „Oleks poisu siin, siis ma ei tüdineks, aga nõnda ma ei taha. Ma hakkan mõtlema, kas ongi poisut.“
„Mamma, kas on ikka tõesti see poisu?“ küsis Tiki omakorda.
„On, on, armsad lapsed, ja tema kõht on haige, nagu ma ütlesin,“ kinnitas Karin.
Aga varsti väsis ta neist ühetoonilisist kõnelusist ja siis saatis ta lapsed Tiina juurde. See liikus viimased päevad mööda tuba pisut nagu pelgurina. Ta sai aru, et midagi on sündinud, aga mis just, sellest polnud tal aimu. Alguses arvas ta, et härral ja proual kahekesi on jälle mõni suurem kokkupõrge olnud, nagu seda varemgi juhtunud, kuid varsti taipas ta, et proual peab iseendaga midagi tegemist olema. See oligi, mis ajas talle pisut hirmu peale. Ja kui Karini varjusurmalised päevad ähvardasid liiga pikale venida, võttis Tiina südame rindu ning tegi neist juttu Indrekuga, tähendades, et proua on vist haige.
„Tiina, ärge püüdke endale rohkem õigusi, kui teile kuulub,“ ütles Indrek rahulikult ja kindlalt.
„Ma palun härrat väga vabandada, aga ma mõtlesin, et härra ehk ise pole tähele pannud, et proual pole nagu elusa inimese nägugi,“ rääkis Tiina.
Sellele ei vastanud Indrek enam midagi, nagu ei peaks ta Tiina juttu selle vääriliseks. See ootas natukene aega, ja kui Indreku suu jäi lukku, ei julgenud ka Tiina enam oma paotada. Indrekul aga olid Karini ja ka üldse inimeste suhtes omad arvamised, nimelt: las saab ise endaga toime, las põeb terveks, sest üks inimene suudab teist tema hingehädas vähe aidata. Pealegi, oma abi ei pea teisele kunagi pakkuma ega peale sundima. Aega jätkub kõigeks ja aeg lahendab kõik
