XVII.
Karin elas nüüd mitu head päeva niiöelda varjusurmas: ta ei söönud õieti, ei joonud õieti, ei maganud õieti, ei olnud õieti ärkvel, ei rääkinud õieti ega vaikinud õieti. Ta polnud õieti kurb ega rõõmus, vaid ennem näis ta ükskõiksena. Kuid ka seda polnud ta, sest kõik kuulsid, et ta vahetevahel ohkab südamepõhjast. Aga milleks ohkab ükskõikne inimene? Ajuti liikus ta nagu poolunes ühest ruumist teise, puutus mõnda asja laual, aknakardinat, lina või tooli. Avas äkki otstarbetult mõne kapiukse, nagu tahaks ta sealt midagi otsida, tõmbas mõne kummutisahtli lahti, nagu oleks tal sealt midagi tarvis, aga kui ta oli avatud mööbli ees natukene aega seisnud, sulges ta tema samuti, nagu ta nad avanudki — otstarbetult.
Seda tema varjusurmalist elu nägid kõik: nägi Indrek, nägi Tiina, nägid lapsedki, kes esitasid talle selles asjas isegi küsimusi. Enamasti tegi seda Tiki, kuna vanem tütar Miia silmitses ema eemalt, nagu aimaks ta midagi ja nagu tahaks ta pääseda mingisuguse saladuse jälile.
„Mamma, miks sa oled nii kurb?“ küsis Tiki.
„Kallis laps, mamma ei ole kurb,“ vastas Karin.
„Aga miks sa oled nii vaikne?“ päris Tiki edasi.
„Mamma on väsinud,“ ütles Karin.
„Eks sa mine siis magama,“ arvas Tiki.
„Mammal ei ole und, kallis laps,“ kurtis Karin, ja kuna sõna „und“ meenutas talle sõna „tund“, siis luges ta endamisi: Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks. Millegi pärast tõid need sõnad talle pisarad silma, aga mitte
