nigi ümber oli ta kord selle mõttega lipitsenud, sest selle isa seisis Köögertaliga ühenduses, kes kaalus juba õige palju. Aga Vesiroos oli põhja vajunud ja Köögertali täht tumestunud, nõnda polnud Karinis enam muud kui ainult tema oma isik. Muidugi, ka see oli Paraleppa võlunud, võlus teda veel praegugi, aga mitte sel määral, et ta peaks kannatama tema totrat vastuvaidlust — Paralepp arvas, et totrat — tühisemaski asjas. Sellepärast ütles ta Karinile lõpuks peaaegu põlglikult:
„Ikka üks ja seesama — mõte peab mõjuma! Te ehk arvate viimaks, et ka selleks oli mõtte mõju vaja, et teie raha minu käes teeniks.“
„Kuis siis muidu! Iseenesestki mõista!“ hüüdis Karin võidujoovastuses, nagu ei pääseks Paralepp enam tema käest.
Ent see ei püüdnudki enam kuhugi minna, ta vahtis Karinile peaaegu jõhkralt otsa ja ütles:
„Aga mis siis, kui see raha polegi teeninud? Kui ta on minu taskus seisnud?“
Neid sõnu Paralepp kahetses juba järgmisel silmapilgul, sest nad mõjusid Karinisse hoopis põrutavamalt kui Paralepp seda osanud oletada.
Karin jäi tardunud pilgul mehele vastu vahtima ja just nüüd avaneski äkki tema ees tühi kuristik, pealegi veel sellise selgusega, et silmad lõid tal mustaks ja pea hakkas ringi käima. Tagasikätt otsis ta toolilt tuge ja istus lõpuks sinna peale, sest vaidluse ägeduses oli ta esiteks püsti karanud.
„Tähendab, kõik on pettus, paljas pettus,“ lausus ta endamisi ja vahtis mõttetult oma ette, silmad klaasised nagu surnul.
„Karin, kallis,“ ütles Paralepp ja mõtles temale läheneda, aga see kargas nagu ussist nõelatult jällegi püsti ja karjus peaaegu meeletu hirmu ja tülgastusega:
„Ärge puutuge mind enam!“
„Uskuge, oleks ma teadnud, et teie seda nii traagiliselt võtate, ma poleks seda teile kunagi öelnud,“ rääkis Paralepp. „Ma kahetsen oma sõnu kõigest südamest.“
