remarjal ja ülalpool, mida ta oleks tahtnud tol korral suudelda. See kõik on selge kui lummutis. Aeg ei ole tumestanud nägemust ega tema veetlevust. Ja pimeda loomusunni ajel Indreku pilk langeb Karini sääremarjadele ja ülemistele kehaosadele, nagu otsiks ta ka sealt mingisuguseid haavaarme. Aga need sääremarjad on siidsukkade all täiesti siledad ja rikkumata, kuigi samuti peened, nagu olid Kristilgi. Aga ülaltpoolt tundub ta täidlasemana. „Õige!“ mõtleb Indrek, „ta on ju Kristist hulga vanem. Siis oli ta temast noorem, aga nüüd vanem, sest elavad jõuavad surnuist aastatega ette.“ Samal silmapilgul ta märkab, et Karinil on millegipärast hirmus piinlik, nagu aimaks ta tema mõtteid, nägemust ja pilgu tähendust. Ta jätab ilma igasuguse ettekäändeta jumalaga ja läheb, nagu katsuks ta põgeneda oma nägemuse ja mõtete eest.
Aga nad puutuvad sagedasti kokku, lõpuks igapäev, sest nemad mõlemad töötavad kusagil tehases. Õigupoolest Indrek oleks pidanud marssima, püss õlal, või istuma kusagil väeosa kantseleis, kuid Karini sobitusel oma isa ja Köögertali kaudu ta tunnustati hädatarvilikuks tööjõuks sõjavarustuse alal, ja nõnda ta istub nagu vanajumala enda selja taga raskel sõjaajal. Karin oli nimelt hakanud hoolitsema Indreku õnne eest, sest tema polnud kaotanud lootust, et mõne teise inimese õnne kaudu pääseb ta ka ise õnnele lähemale.
„Kas olete nüüd pisutki õnnelikum?“ küsib ta kord Indrekult, kui see istub juba kindlal paigal.
„Nagu oleks,“ vastab see naljatades.
„Mis on kõige suurem õnn?“ küsib Karin natukese aja pärast uuesti.
„Seda ei olegi,“ vastab Indrek.
„On,“ kinnitab Karin.
„Miks te siis minult küsite, kui te ise teate,“ ütleb Indrek.
„Ma tahtsin näha, kas ka teie teate,“ vastab Karin ja pöörab silmad kõrvale.
„Kõige suurem õnn on häbiasi,“ ütleb Indrek nüüd.
Selle peale pöörab Karin temale peaaegu selja ja ütleb nagu pahaselt:
