Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/177

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui hull, aga mina kartsin teda, nagu oleks ta tõepoolest hull. Lihtsalt hirmus!“

„Oleks su jalad vigased, kõverad või midagi sellesarnast, siis ma saaks nende pärast palju kergemini usuotsa kätte, aga kuidas sa hakkad äkki millegi või kellegi pärast uskuma, kui ta on nii suur ja tugev. Pealegi on nad kahekesi. Ma ei oska kahe pärast korraga uskuda, mitte ei oska. Aga laps on üksinda ja pealegi nii vilets ja vaevane.“

„Jah, mind segab ka hirmsasti see, et jalad on kahekesi,“ oli ka proua Itam nõus.

„No näed,“ ütles Karin, „me tunneme ühte moodi. Sest nii kui hakkad uskuma, siis mõtled kohe: aga kumma pärast ma siis õieti usun, pahema või parema pärast, ja vastad siis ise: mõlemi pärast. Kuid mis usk see veel on, kui sa juba nõnda küsid ja vastad. Usus ei tohi küsida ega vastata, vaid seal peab lihtsalt uskuma.“

Lõpuks hakkasid nad lapse kõhu „nõiasõnu“ kokku seadma. Eeskujuks võeti need sõnad, millega usuti, et laps sünniks tingimata poisina. Kaua jändasid nad, enne kui leppisid sõnades kokku, mis käisid nõnda: „Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.“ Sõna „kallis“ oli Karini poolt, sest tema ütles, et see tuletab meelde armastust ja ilma armastuseta olevat temal hirmus raske uskuda.

Proua Itam omakorda tahtis tingimata sõna „pikka“ sisse võtta, sest tema oli veendunud, et ega kõht, mis nii kaua haige olnud, ometi äkki või terveks saada, nii et kui hakata seda „äkki“ uskuma, siis nurjub lõpuks kõik. Sellepärast siis sõna „pikka“, mis tähendab pikkamisi.

„Soo,“ ütles Karin lõpuks, kui sõnad valmis, „suur tükk vaeva on juba nähtud.“

„Kas sa tõesti juba usud, et see aitab?“ küsis proua Itam.

„Aga kuis siis muidu,“ vastas Karin.

„Ah! sul on ju nii kerge uskuda, ma lubasin sulle oma maja,“ ohkas proua Itam.

„Aga, kallis, sina saad ju peened jalad,“ vastas Karin. „Mõtle oma jalgele, kui tahad uskuda oma lapse kõhtu.“

177