„Kas siis mees ei aita?“ küsis Karin. „Või pole tal ka selleks usuks aega?“
„Ma ei julge ju seda talle öelda!“ nuttis proua Itam peaaegu karjudes. „Sest mis peab mu mees minust arvama, kui ta näeb, et ma olen iseenda pärast õnnetu. Siis peab ju ka tema õnnetuks saama. Sest ükski ei või olla kauemat aega õnnetuga õnnelik, liiatigi kui see õnnetu on jämedate jalgadega naine nagu mina. Kõik imetlevad mu häält, aga kas mõni on mulle sellepärast mu jalad andestanud? Mitte keegi. Noh, siis ei andesta ka mu mees, niipea kui ta saab teada, et ma ise olen nendega õnnetu. Ma olen mitu ja mitu korda mõelnud, et kust ma küll leian mõne inimese, mõne naise nimelt, kes aitaks mul uskuda ühegi kuu kindlasti, et saaks näha, kas see mõjub sugugi säärtesse ja lõpuks arvasin, et sina, Karin, oled nii hea südamega, sellepärast siis rääkisin oma õnnetusest sulle. Ma kardan, ma lähen oma jalgade pärast viimaks hulluks, sest usu või ära usu, aga ma olen mõelnud, et kui keegi aitaks mu sääred peeneks uskuda, siis annaks ma talle oma maja ühes aiaga. Kohe! Jalamaid! Ma ei hooliks siis oma mehest ega kellestki, sest kui mul oleksid peened sääred, mõtlen ma, siis võiks ma kas või kümme niisukest maja ja aeda saada. Nii et kas sina saaksid aidata mul uskuda, kui ma annaks sulle maja ja aia?“
Karin mõtles natukene aega ja ütles siis:
„Ei saaks. Usun, et ei saaks. Kui sa tahaks oma lapse kõhtu uskuda, siis ehk saaks, siis saaks kindlasti, aga jalgu ei saaks. Tahad, usume kõige pealt sinu lapse kõhu terveks, ma aitan, ja kui see tehtud, siis hakkame jalgade pärast uskuma. Sest tead, mina juba armastan natukene sinu last, ta on nii hirmus nääpsukene ja viletsakene, nii et mul on temast kahju. Aga sinu jalgu ma veel ei armasta, sellepärast on mul nende pärast raske nii äkki uskuma hakata.“
„Minu jalgu ei armasta keegi,“ ütles proua Itam silmi pühkides, „mina ise ka ei armasta neid, ja kui leidubki mõni, kes neid armastab, siis on see inimene mulle vastik. Kord oli üks mees, kes oli mu jalgade järele