„Oma mehele ei ütle ma pooli asjugi, veel vähem siis seda,“ vastas proua Itam.
„Aga mina olen oma mehele tänini kõik öelnud,“ seletas Karin ja lisas: „On see väga rumal minust, mis te arvate?“
„Väga, väga rumal!“ kinnitas proua Itam.
„Aga miks siis?“ imestus Karin.
„Kas teil siis midagi ei ole, mis te oma mehe eest tahaksite varjata?“ küsis proua Itam vastu.
„Ei ole,“ vastas Karin.
„Siis te ei armasta oma meest, ei võta teda üldse arvesse,“ ütles proua Itam nüüd. „Või olete tõepoolest ingel?“
„Võib-olla olen ingel,“ ütles Karin natukese mõtlemise järele. Nende sõnade mõju oli proua Itamisse sootuks ootamatu. Tal tõusid silmad äkki vett täis ja ta ütles:
„Aga mina ei ole ingel, mul on ju jämedad jalad.“
Neis paaris sõnas väljendus kogu tema elutraagika.
„Oma jalgadele hakkangi ma alati mõtlema, kui tahan mõelda oma lapse kõhu usust,“ seletas proua Itam. „Ja niipea kui mõtlen neid, ei saa ma enam uskuda oma lapse kõhtu. Ma mõtlen nimelt, et, noh, hea küll, ma hakkan täna uskuma ja usun, ütleme, nädala, kaks, kolm, usun kas või aasta otsa, nii et lapse kõht saab täiesti terveks, kasvab tugevaks, aga kas minu sääred lähevad sellega pisutki peenemaks, kas mõni vabandab sellepärast pisutki minu sääri, öeldes: sest pole ühti, et tal niisukesed sääred, aga ta uskus oma lapse kõhu terveks. Niisukest inimest pole kusagil olemas, kes nõnda ütleks, teda pole meeste ega naiste seas. Mõistate, mis see tähendab? Ja sellepärast mõtlen, et milleks ma usun, kui ma sellest sedagi ei saa, et mulle andestataks mu jämedad jalad. Ja teate, mis ma oma lapse kõhu asemel siis usuks? Usuks oma jalgu, usuks, et nad hakkavad päevpäevalt peenemaks minema, kuni lähevad üsna peeneks, nagu teilgi. Aga ma ei jaksa sedagi uskuda, üksi ei jaksa, kuidagi ei jaksa, olen küll katsunud.“
