tema ütleb, et tema armastab last küll, kuid oma hinge ta siiski armastuse pärast kuradile ei anna, sest nõidus on ju kuradist. Nõnda me vaidlemegi ja lapse kõht seisab ikka roheline.“
„Aga mis ütleb teie mees selle kohta?“ küsis Karin.
„Minu mees?! Tema ütleb, et jätku ma teda oma usuga rahule, temal pole praegu aega uskuda, sest äriasjad kipuvad vägisi sassi minema. Mine kaardimoori juurde, ütleb ta, kui arstid ei aita, mina käin äriasjus ikka kaardimoorilt nõu küsimas, igatahes on tema äriasjadega rohkem kursis kui majandusteadlased. Nõnda ütleb tema. Sellepärast ei saagi ma i-st ega a-st edasi, sest mehel pole aega uskuda, mina ei jaksa uskuda ja hoidja ei julge uskuda, sest tema kardab pattu ja põrgutuld. Kõige parem oleks muidugi, kui buubi ise oskaks juba uskuda, siis saaks ta kõht tingimata terveks. Aga tema ei oska veel. Ma võtan ta vahel hoidja sülest silmapilguks oma kätele ja ütlen talle: buubi, usu ise, muidu su kõht terveks ei saa, sest ema ei jaksa ja isal pole aega uskuda ning nännä, rumal, kardab pattu ja jumalat. Aga buubi pigistab silmad kinni, ajab oma hambutu suu lahti ja hakkab karjuma. Noh, pole parata, ütlen siis mina ja annan ta hoidjale tagasi, kus ta vait jääb, oled alles rumal, ei oska uskuda, kasva suuremaks. Aga mõnikord mõtlen, et ta on halva kõhu tõttu nii nõrk, et kuigi ta oskaks, siis ei jaksaks ta kuigi palju uskuda. Õieti arvab hoidja seda, sest tema ütleb ikka, et mis tema, põrmuke, ka usub, tal pole ju õiget kõhtugi.“
„Aga mina teie asemel katsuks siiski uskuda,“ ütles Karin.
„Olen katsunud, aga ma lihtsalt ei jaksa,“ vastas proua Itam. „Ma ei saa kuidagi mõelda, et ma võtan kätte ja hakkan uskuma. Enne kui ma mõttega sinnamaale jõuan, mõtlen ma juba midagi muud. Ja kas teate, mis ma enamasti hakkan mõtlema, kui ma mõtlen mõelda usust oma lapse kõhu sisse? Aga ei, ma parem ei ütle seda teile, ma ei ütle seda kellegile.“
„Kas oma mehele ka mitte?“ küsis Karin.
