tan õieti, aga kui lapse kõht pole õieti, mis siis aitab õige armastus. Ma ütlen alati prouale, et hea küll, nõidusid endale tütrest poja, noh, siis nõiu ka, et poiss hakkaks elama tüdruku kõhuga. Eks ole! Asi on ju lihtne. Nüüd muidugi lapsele enam uut kõhtu ei saa, sest kõht on juba valmis, aga seda saab ometi, et laps oskaks võõra kõhuga elada. Või ei saa seda ka? Noh, siis ei aita minu, vanainimese armastus, vaid ta peab surema, sest siis on selge, et jumal ei taha, et elaks niiöelda kuradipoeg, sest nõidus on ju kuradist, ja see kuradipoeg saaks ükskord õndsaks ning läheks taeva, sest kui temast tehakse ristiinimene, miks ta siis õndsaks ei saa. Nõnda ütlen mina, kui proua ütleb, et mul pole õige armastus. On õige, aga kõht pole õige, või kui on kõht õige, siis pole laps õige, sest oleks pidand olema tüdruk, mitte poiss. Nõnda ütlen mina, kui proua ütleb.“
Pärast proua Itami endaga lapse haigest kõhust juttu tehes, Karin avaldas arvamist, et kas ei peaks nüüd tegema sedasama, mis enne lapse sündimistki: peaks lihtsalt kätte võtma ja uskuma ning päevpäevalt kordama, et lapse kõht hakkab paranema ning saab terveks.
„Kui usuga saite poja, kas siis usuga ei saa tema kõhtu terveks,“ lõpetas Karin.
„Mina ei jaksa enam uskuda,“ ütles proua Itam. „Te mõelge ometi, mis pingutus see oli: üheksa kuud igapäev hommikust õhtuni ja isegi öösi magades uskuda. See kestis veel kauem kui üheksa kuud, sest ma tahtsin juba enne uskuda, kui see algas, mõistate, enne kui mees selle mõttega minu juurde tuli. Ja nagu pärast selgus, olin ma hulk aega jumalamuidu uskunud, sest nii hirmus vara poleks olnud tarviski uskuma hakata. Aga mina hakkasin, et oleks täiesti kindel, sest ma tahtsin nii väga seda maja ja aeda. Hoidja ütleb mulle ka, et kui nõidusid omale poisi, siis nõiu talle ka poisi kõht, et oleks kollane ja terve — hoidja nimetab minu usku nimelt nõidumiseks, — aga mina ütlen temale alati, et nüüd usu või nõiu sina, sest kui sa mu poissi armastad, siis võid ka uskuda ja nõiduda. Aga
