„Ah kallis,“ vastas temale proua Itam sulava õrnusega, „sa tead ju, meestel on nii vähe maitset. Oled sa tähele pannud, kuidas ta käib?“
Just kõnnak oligi Karini nõrk punkt: ta hoidus astudes liiga ettepoole, nagu oleks ta pisut vimmas. Kuid kõnnaku nõrkuse tasus mõnede arvates tema seisang, sest selles leiti anduvust.
„Nõnda pöördub lill päikese poole,“ oli kunstnik Mägar millalgi öelnud ja tema pidi ometi midagi teadma, ega siis teised prouad muidu peale seda Kariniga hulk aega mossitanud.
Aga praegu polnud selle kolme vahel mingit mossitamist, sest igaüks leppis nähtavasti oma vooruste ja pahedega. Eriti soe oli Karini vahekord proua Itamiga, kelle haiget lastki ta käis paar korda vaatamas. Ikka alles vedelesid mööda tuba rätikud roheliste laikudega ja laps ei tahtnud kuidagi kosuda. Kui Karin kord hoidjaga üksi jäi ja temaga sõbralikult juttu vestis, ütles see:
„Proua ütleb ikka, et mina ei armasta õieti last ja sellepärast olla ta kõht haige, aga mina ütlen, see pole õige laps ja temal pole õiget kõhtu, sellepärast minu armastus ei aita. Ma ütlesin seda prouale endalegi, ei hoolind, et ta paneb pahaks, sest miks ta ikka tuleb oma armastusega, mis pole õige.“
„Kuis see ei ole siis õige laps?“ küsis Karin huvitatult.
„Kus ta siis õige on,“ vastas hoidja, „kui tahtis tulla tütar, aga nemad nõidusid, nii et tuli poeg. Tähendab, pole ju õige ja kõht pole ka õige.“
„Nii et laps on nõiutud,“ ütles Karin nagu nõus olles.
„Justament ära tehtud,“ kinnitas hoidja. „Kas siis prouad pole veel kuulnud, mis nad lapsega tegid, kui see oli alles ema kõhus? Nemad nõidusid, et temast saaks poeg. Aga tähendab, see oli tütar ja nemad nõidusid, kuni tütrest sai poeg ja sellepärast ongi nüüd poeg, aga oleks pidand olema tütar, sest lapsel on tüdruku kõht, aga poiss ei oska tüdruku kõhuga elada. See on see asi, aga mitte minu armastus, sest mina armas-
