kunstnik, siis ei julge enam keegi talle tema hirmsat häält pahaks panna.
Ometi oli proua Meeli seisukord palju kergem kui proua Itami oma, sest hääl on pisut nagu vaimline või hingeline väärtus ja seda ei hinnatud naistes praegu kuigi kõrgelt. Aga mis pidi proua Itam tegema oma jalgadega?! Nagu peaksid naisel tingimata olema pakkjalad, kui tal on mahe hääl! Ah, nii mõnigi kord proua Itam oli vandunud põrgupõhja kogu teaduse ja kunsti, selgelt- ja kaugeltnägevuse, massaaži ja kosmeetika, plastika ja atleetika, mani- ja pediküüri, sest mis on kasu kogu inimlikust vaimukultuurist, kui ta ei suuda anda viisakale kehale viisakat organitki. Küll polnud proua Meeligi hästi rahul oma vorstitaoliselt ühtlaste säärtega, aga ometi võis ta puhtast südamest Issandat kiita, et see polnud tema päris kena keha külge kinnitanud proua Itami jalgu.
Jah, proua Itam oleks võinud oma hääle tõttu saada kas või mõne india maharadža lemmikuks, aga jalad panid ta peaaegu harimatule eestlasele naiseks. See leppis, sest sel polnud kunagi aega vaadata oma naise jalgu, vaid ajas raha taga. Sellepärast ei teadnud ta vististi sedagi, miks kandis tema naine ikka veel pikki kleite, kui olid juba ammugi moes lühikesed. Aga naisele endale oli see silmapilk raske, nii raske, et ta mõtles oma säärte operatsioonist. Mõtles sõita välismaale ja nende jämeduse sinna jätta, sest mäestikuõhk, kristallselge mäestikuõhk mõjustab imeliselt madalmaa naiste jalgu. Aga siis ta luges lehest, et kellelgi kinodiival läinud selle operatsiooniga haprasti. Sellest järeldas ta, et mis ei sobi diivale, see ei sobi ka temale. Ometi proua Itam on õnnelikum kui filmitähed — tema sääri ei näe kinos keegi. See oli tema lohutus ta õnnetuses.
Karin oli ehk neist kolmest kõige õnnelikumalt loodud, kuid teised kaks arvasid isekeskis, et tema on juba liiga pilbas.
„Mis see mees küll niisukese kondikrobiga kodus peaks tegema,“ arvas proua Meeli, ja tema hääl viskas enda hoolimatult üle aisa.