hendada, sest miljon jäi tulemata, poolmiljonit jäi tulemata ja kõik väikesemadki summad jäid tulemata. Alguses Karin andis tühjad loteriipiletid lastele mängida, aga pärast ei tihanud ta seda enam, sest neid oli pisut liiga palju teistele näitamiseks. Eriti kartis ta Indreku nägu ja tema muiet.
„Teil nähtavasti ei ole õnne mängus,“ kordas Paralepp Karinile, „teil peab olema õnne armastuses.“
Ja nõnda Karin hakkas lõpuks uskuma armastust. Selle usuga ta siis liikuski viimasel ajal tuttavate seas, kohvikus, kinos, teatris või ka tänaval, ja see usk pidi temale andma silmi ja näoilmesse erilise helgi, sest miks muidu inimesed hakkasid nagu otsima tema seltsi, miks muidu nad armastasid temaga vestelda. Ainult proua Horst taandus temast millegipärast eemale, nagu oleks ta teda millegagi pahandanud. Aga see polnud ju sugugi ime, sest proua Horstil hakkasid juba juuksed halliks minema ja näonahka ei suutnud siledana hoida enam ükski kreem ega puuder.
„Tema on läbi, ei aita enam midagi,“ ütlesid proua Meeli ja proua Itam ühel nõul proua Horsti kohta.
„Jah, nagu hakkaks teine vanaks jääma,“ lisas Karin.
„Nagu hakkaks,“ kordasid teised kaks nagu ühest suust ja naersid.
Nõnda siis hoidusid need kolm kokku, kes pidasid end alles nooreks ja ilusaks. Igaühel neist oli oma erivõlu: proua Meelil tema süütu või luulelik pilk, proua Itamil tema mahe hääl ja Karinil tema üllatavalt naiivne viis küsimusi esitada, mis näis meestele üpris meeldivat. Pealegi olid nad kehaliselt kõik moodsad daamid, kel pole ei rinda, puusa ega kõhtu, nagu ütles õpetaja Kalvi Indrekule. Aga peaaegu igaühel neist oli ka oma häda või õnnetus. Proua Meelil oli hääl, mis kippus iga hetk niiöelda üle aisa lööma ja siis kostis ta nagu kuskilt pesuköögist või trahterist. Mis küll jumal tema kurguga teinud, et see võis isegi pärast kahte välismaareisi sellist häält anda, seda ei osanud seletada ükski grafoloog ega kaardimoor. Ainult keegi noormees, kes armastas proua Meelit õnnetult, arvas, et ta peaks hakkama laulutunde võtma, sest kui ta on
