teinud Köögertal ega teinud vististi ükski. Taheti ainult võtta ja iga saadud summa oli ainult selleks paras, et tema kaudu haarata veel suurema järele. Oli selline meeleolu, et igaüks oleks kahmanud kas või kogu maa, kogu maailma oma pihku, isegi päikest ega taevatähti poleks jätnud teistele. Inimesed olid muutunud nagu väikeseks lapseks, kes kuud nähes sirutab käed ja karjub: minu kuu tõuseb minu metsa tagant minu merest.
Karin rõõmustus lapsena, kui tal mõni „šnitt“ õnnestus. Õieti ei õnnestunudki ju temal endal, vaid ainult Paralepal, kes oli tema nõuandja ja asjaajaja — tema asemik äriasjus. Karin sai õnnestumisest teada alles siis, kui Paralepp ladus talle teatud summa pihku. See oli muidugi suur rõõm, kuid Karin tahtis veel suuremat: ta tahtis oma käe ja aruga teotseda ning võita ja teenida. Selleks tegi ta proovi kaardimänguski. Aga siin tabas teda enamasti alati ainult kaotus, nii et tal peagi kadus himu mängimiseks. Ta ootas kärsitusega hippodroomi avamist, et seal õnne katsuda. Sest tema uskus, et kuna tema hobuseid hirmsasti armastab, siis siin peab ta käsi ometi paremini käima kui kaardimängus, mis talle õieti alati olnud vastumeelt. Ta ostis ka tuhandete eest võiduloosipileteid, lootis tabada miljoni või vähemalt poolegi. Ja ostetud pileteid sirvides ning nende numbreid pähe tuupides ta tegi täpseid kavasid, kuidas võidetud miljon või pool kasutada. Kavad võisid muutuda päevpäevalt, aga üks asjaolu ei muutunud kunagi: kogu summa pidi kohe välja andma, et süda saaks rahu. Alguses kavatses ta võidetud summaga pikema euroopa reisi sooritada, aga siis tekkis küsimus, kuis ta seda peab tegema, üksi või kaksi, ja kui kaksi, kes on siis tema paarimees?
Need olid rasked küsimused. Liiatigi oleks raha nõnda kauaks jumalamuidu seisma jäänud, sest võtab ometi aega, enne kui nõutad välispassi ja muretsed muud tarvilised asjad sõitmiseks. Pealegi, millal jõuad näiteks Veneetsiasse või Kaprile, Pariisi või Madriidi? Parem lahendab Karin asja kuidagi teisiti.
Aga pärast selgus, et seda asja polnudki vaja la-
