Piiritusega on nimelt samuti nagu iga seadusevastase asjaga. Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus kui mitte just inimsoo-heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast, aga tapa tuhat, saad ausamba, tapa miljon ja kõik usuvad, et sinu peaks valima presidendiks, kuningaks või keisriks ning kuulutama surematuks.
Nõnda on väikeste muudatustega sündinud maailmas tema algusest saadik ja sünnib tänapäevgi, aga Karinit ei olnud kunagi ajalugu huvitanud ja sellepärast tema ei teadnud seda. Temale ajalugu ajas isegi hirmuvärinad peale, sest ta ei leidnud temas peale tapmiste ja röövimiste peaaegu mitte kui midagi. Ta ei saanud kuidagi aru, miks küll need kuulsad kuningad ja keisrid, kellest kubiseb ajalugu, kõik armastasid ühteviisi tappa ja rüüstata, olid nad jumalakartlikud või jumalakartmatud.
Karin ei taibanud koolipingil ega nüüdki, et verega on lugu samuti nagu piiritusegagi: teda peab aina valama, sest muidu ei saa küllalt leivakõrvast, nagu ütleb tema ema. Karin ei taibanud, et polegi erilist vahet, kas valad verd või piiritust, sest piiritusegi valamine muutub lõpuks kuski hurtsikus verevalamiseks, kus naine ja väetimad lapsed kõngevad nälja ja külma kätte.
Seega teevad Vesiroosid ja Köögertalid ühes oma kaaslastega vürtspoes või kaubamajas pisut nagu sedasama, mis teevad kuulsad kuningad ja keisrid ajaloos. Nende tundmusedki peavad olema pisut nagu kuningate ja keisrite tundmused, sest kuis nad muidu võivad samuti talitada. Nad kõik käivad ahnete silmadega ringi ja otsivad, mida omandada, ilma et kunagi küsiksid, kelle see on, nagu oleksid nad kuningad ja keisrid võõra rahva keskel.
Ainult võtta ja võtta! Kui palju? Keegi ei teadnud, Karin ei teadnud ammugi, sest tema ei armastanud midagi arvutada, nagu ei teinud seda õieti tema isa, ei
