XV.
Karin tundis end olevat seisukorra peremehe. Peale katastroofi isaga pind jalge all oli löönud kõikuma. See viga oli nüüd peaaegu parandatud. Nimelt just peaaegu, sest päris kindel Karin ei olnud eneses mitte. Aga igatahes ta oli nii palju saavutanud, et teda hakati jälle tundma ja viisakalt teretama, nagu see oli olnud enne Köögertali ja Vesiroosi laostumist. Esiotsa sellest aitas. Ainult tema vanematel olid nähtavasti õnneaastad möödas, neid hakkasid varitsema äpardused. See sündis täpselt nõnda, nagu seda ette kuulutanud esiteks mustlaseeit ja pärast eesti kaardimoor. Muidugi, kui kaks eriallikat nii kooskõlaliselt ennustavad, siis võib asja kolmandaks lüliks olla ainult ennustuse täideminek. Muu seas Vesiroosid said juba teise protokolli „suliseva“ pärast kaela, nii et jumal ise teab, millega see nõnda lõpeb.
Kõige hullem, et polnud lehtede juures sobivaid tutvusi, mis oleksid võimaldanud seal Vesiroosi nime kõrvaldada teiste samalaadiliste kurjategijate reast. Alles nüüd Karin mõistis, kui tähtis on mõnikord heas vahekorras seista mitte ainult ministri või kindraliga, vaid ka uksehoidja ja kapraliga, s. t. praegusel juhul reporteriga. Õnn veel, et vähemalt Karin ise polnud enam Vesiroos, vaid Paas.
See nimi polnud talle kunagi meeldinud ja abielludes kahetses ta, miks pole seadust, mis laseks naisel hoida alal oma neiupõlve nime. Nüüd aga tänas ta jumalat, et niisukest seadust polnud, ja ta oli peaaegu arvamisel, et niisukest seadust ei peaks kunagi tegemagi, sest tema kaudu pistaks ehk nii mõnigi noor neiu iseseisvuse vaimustuses oma pea otseteed silmusesse.
