mis ta temast ja tema abielust arvab, aga ometi on tal küllalt aru, et mõista, kui mõttetu see oleks, sest tõendusi pole tal ju mingisuguseid.
„Ma rääkisin seda teile ju ainult hea pärast,“ seletab Kalvi, nagu paluks ta Indrekult andeks.
„Headki ei tohi inimesele vist vastu tema tahtmist teha,“ ütleb Indrek nüüd.
„Siis oli see minu poolt küll suur eksitus, et ma tahtsin teid hoiatada,“ räägib Kalvi. „Kui inimene armastab, siis ei tohi teda hoiatada, ja teie nähtavasti armastate alles oma naist. Mina olen sellest, jumal tänatud, juba üle.“
„Mina kahetsen seda südamepõhjast,“ tunnustas Indrek tundmusega, ilma et ta õieti oleks mõistnud, käis see hoobi kohta või mõtles ta oma armastust Karini vastu.
„Siis te ei olegi minu peale pahane?“ küsib Kalvi nagu õnnelikult.
„Aga, jumal hoidku, ei!“ hüüab Indrek talle vastu.
„Noh, siis lepime ära,“ ütleb Kalvi, haarab Indreku käe ja raputab seda südamlikult. „Mis oli, olgu unustatud ja jäägu sõprade vahele.“
Indrek on vaikides nõus ja katsub ka Kalvi kätt vastu raputada, kuid ta tunneb, et lihased on millegi pärast lõdvad. Lahkudes on nad mõlemad rõõmsad, et asi sündis nelja silma all, sest kõik olid juba ammugi lahkunud, ainult nemad kahekesi seisid õpetajatetoas ja ajasid juttu.
Kui Indrek üksinda koju minnes kogu sündmusele tagasi mõtles, ei suutnud ta hoiduda imestusest, kui suuremeelsed on mõnikord võitjad, näiteks Kalvi täna. Alles nüüd Indrek uskus kindlasti kõike seda, mis ta esiteks oli Kalvist ainult oletanud, sest muidu poleks osanud ta tema teguviisi kuidagi seletada. Tal pidi lõpuks temast, Indrekust, peaaegu hale meel hakkama, kui ta nägi, millise saamatusega ta paljastas kogu oma sisemuse. Indrek oleks tahtnud nii väga näha Kalvi nägu, kui ta läheb üksinda mööda tänavaid või kui ta
