lõpetanudki, kui Indrek andis talle sellise hoobi vastu nägu, et ta oleks vististi maha kukkunud, kui mitte takistuseks poleks olnud laud, mille vastu ta mürinal tuikus. Just see lauamürin oligi, mis tõi Indreku meelemärkusele, ja nüüd oli tal silmapilkselt selge, millise parandamatu eksisammu ta oli teinud. Oma mõtlematu teoga oli ta võltsimatult paljastanud selle haava, mille lõid Kalvi sõnad tema südamesse, ja oli sellele vääramatult tõendanud, kui õieti ta talitas, kandes edasi teiste keelekannet. Kalvi võis jumalat tänada, sest nüüd ta teadis kindlasti, et mitte ainult tema polnud oma abielus õnnetu, vaid ka Indrek, tema rikas ja kadestatav ametivend. See ehk veel õnnetum kui tema ise, sest tema pole veel nii õnnetu, et läheks teisi inimesi peksma. See teadmine oli palju magusam, kui et hoobist saadud valu oleks suutnud teda silmapilgukski summutada. Valu aina tegi magususe intensiivsemaks, tõstis ta peaaegu nagu ekstaasini. Sellepärast poleks tal tõepoolest olnud mingit põhjust Indrekule etteheidet teha, sest kes kurjustab heateo puhul.
Kuid siin tuli mängu see, mida Kalvi esiteks nimetas „teiseks asjaks“, rääkides tundmusest ja mõttest. Tundmus võis olla hea, selle vastu Kalvi ei vaielnud, aga mõte halb. Mõte, et tema on hoobi näkku saanud, oleks eriti halb siis, kui ta läheb teiste pähe, nii et teised hakkavad seda mõtet edasi mõtlema. Iseasi, kui ühes selle halva mõttega läheks teistesse ka Kalvi hea tundmus. Aga see ei ju lähe. Ja kuigi Kalvi katsuks neile sellest kaastundmusest aimu anda, siis saaks ta seda teha ikkagi ainult mõtte kaudu ja see uus mõte oleks juba veel halvem kui see esimene. Nõnda oleks juba kaks halba mõtet tema vastu. Sellepärast siis Kalvi vaikib oma hea tundmuse surnuks ja pöördub ainult halva mõtte pärast Indreku poole, küsides, nagu poleks tal mingit head tundmust olnudki:
„Miks te mind lõite?“
Aga Indrek ei leia, mis vastata, ta seisab ainult ja vahib oma ette põrandale, nagu tahaks ta selle oma pilguga läbi puurida. Hea meelega ütleks ta Kalvile kõik,
