Indrek ei vastanud sellele midagi, vahtis ainult Kalvile otsa ja mõtles, kuidas küll seda osata naljaks pöörda, mida teine kavatseb temale öelda. Sest millestki seletamatust immitses Indrekusse aimdus, et mitte sõbralikud tundmused ei ajanud Kalvit rääkima, vaid kahjurõõm. See mehike oli oma abieluga hirmus õnnetu, ja nagu kõik õnnetud harilikult, mõtles ka tema, et teised kõik on hirmus õnnelikud, eriti veel need, kes temast jõukamad, nagu Indrek, ja sellepärast ei olnud tema südamele paitavamat palsamit, kui et saaks mõnele arvatavale õnnelikule kuidagi öelda, ärgu ta nii väga tema nina all uhkutsegu ja rõõmutsegu, sest kuigi tema, Kalvi naine lamab voodis, siis teiste naised teevad sedasama, ainult mitte üksi, vaid teiste meeste kaenlas. Inimese jumaliku loomuse tõttu pidi selline teadvus Kalvisse otse õnnestavalt mõjuma. Ta pidi tundma, et mitte ainult tema abielu pole niiöelda ilma naiseta, vaid et ka teistes abieludes puuduvad sageli naised. Tähendab üldine seisukord oli niisugune: abielud on, aga abielunaised ja -mehed puuduvad, sest nemad on kas vigased või nad elutsevad väljaspool abielu. Seda viimast tahtis Kalvi Indrekulegi sõbramehe poolest meelde tuletada, kui ta astus otse tema ette ja kähises nagu sügavas kõlblas vihas:
„Autojuht lärmab kogu linnas, et Paralepp suudelnud teie naist autos.“
„Väga rumal autojuht, kui ta nõnda lärmab, sest varsti ei julge enam ükski viisakas inimene temaga sõita,“ ütles Indrek.
See vastus mõjus Kalvisse otse rabavalt. Mis see siis nüüd on? Kõik oli ju selleks olemas, et teine vähemalt tõsisekski muutuks, aga selle asemel paljas rumal nali. See päästis Kalvis kõlbla pahameele valla ja ta ütles:
„Poleks ime, kui teid lahti registreeritakse, sest teie nähtavasti ei kõlba noorsoole eeskujuks ega tema kasvatajaks.“
Aga nüüd sündis midagi, mis ei pannud jahmatama mitte ainult Kalvit, vaid ka Indreku enese, kuigi tema oli see tegija. Sest Kalvi polnud veel õieti oma sõnu
