hebki selle praalingule ja ei hooli oma isast ja tema tundmusist põrmugi.“
„Hea küll, et isaga tunneb nõnda,“ oli Kalvi nõus, „aga tal on ju mees ja lapsed.“
„Võib-olla on ka need temale kaugemad sugulased kui mõni haisev auto,“ naeris Indrek, nagu võtaks ta kõik ainult rumala naljana.
„No kuulge!“ hüüdis Kalvi nagu etteheitvalt, ei lausunud aga enam sõnagi vastuseks, kui Indrek talle ütles:
„Aga see on ju teie oma tundmuste loogika.“
Läks mõni päev mööda, siis Kalvi otsis Indrekuga uuesti juttu ja nüüd juba ütles ta sissejuhatuseks, et tema peab end Indreku sõbraks, ja kuna ta peale selle on veel tema ametivend, siis tunneb end kohustatud olevat midagi rääkima, millest muidu peaks vaikima. Ja Indrek, jumala pärast, ärgu mõistku seda halvasti, sest tema, Kalvi, teeb seda ainult hea pärast. Pika ja ettevaatliku sissejuhatuse järele küsis ta nagu üllatavalt:
„Kas teie teate, mis mees on õieti see advokaat Paralepp? On ta ka mõni pankrottmeister või midagi selletaolist?“
Aga Indrek ei teadnud Paralepa kohta midagi erilist.
„Ka tema võtab Köögertali praalinguist osa,“ rääkis Kalvi.
„Köögertal on tema klient, vististi sellepärast,“ arvas Indrek.
„Teie abikaas on vist ka tema klient,“ ütles Kalvi.
„Jah, ta laskis teda oma majale obligatsiooni teha,“ seletas Indrek.
„Nojah, siis sellepärast nad istusidki Köögertali juures kõrvuti lauas ja sõitsid pärast üheskoos koju,“ jätkas Kalvi ja Indrek ootas juba teatud kärsitusega, et mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud esiotsa midagi muud, kui et Kalvi ainult küsis:
„Teie ise muidugi ei tea, mis sellest kojusõidust räägitakse?“
