„Kõigil naistel ei saa ometi olla rikkad vanemad, nagu sinu omal,“ vastas Kalvi nüüd.
„Minu naise vanemad on vaesed,“ ütles Indrek.
„Aga nad olid rikkad, ainult vana Köögertal tegi nad paljaks,“ ütles Kalvi ja lisas nagu teatud ettevaatusega: „Kas sa võiksid mulle öelda, millega seda seletada, et peale seda, kui Köögertal tegi Vesiroosi paljaks, selle tütar, tähendab, sinu abikaas, käib ikka veel Köögertali juures, kui see oma sõpradega praalib? Ta praalib ju niiöelda Vesiroosi, see tähendab, tema ainukese lapse, sinu abikaasa rahaga — eks ole nõnda? Ja see laps ise läheb praalib kaasa, mis? Kuidas teie, armas ametivend, selle peale vaatate?“
„Mina pole õieti selle üle järele mõelnudki,“ ütles Indrek, „aga kuna minu naine on iseseisev inimene…“
„Kuis nii iseseisev, ta on ju teie naine?“ küsis Kalvi.
„Kas siis naine ei või iseseisev olla?“ küsis Indrek vastu.
„Aga kuidas ta siis seda mõtleb olla?“ küsis Kalvi uuesti. „Kas mina, näiteks, olen iseseisev, kuigi mul on haige naine, kes mind milleski ei sega? Kas ma saan midagi teha, mis ei heidaks varju minu laste ja nende ema peale? Teate, see vari langeb nende peale hauaski ja kui me lähme ükskord kõik ilusasti taeva, siis seisab laste selja taga nende vanemate vari, naiste selja taga meeste ja meeste selja taga nende naiste vari. Nõnda arvan mina. Abielu ainuke mõte ongi see, et inimene pole enam iseseisev, vastasel korral pole mingit abielu. Seda olen ma selle aja jooksul, kus mu naine lamab, põhjani ja kindlasti järele mõelnud.“
„Aga kuidas hakkab see sellega kokku, mis te mulle kord varemalt rääkisite ükskõiksusest?“ küsis Indrek. „Te ju ütlesite tol korral, et tunnete end haiseva autoga lähemas suguluses kui oma naise või lastega.“
„See on hoopis teine asi!“ hüüdis Kalvi. „Siis ma rääkisin tundmusest, aga nüüd mõttest?“
„Aga minu naisel on ehk ka niisugune tundmus, et tema seisab Köögertaliga lähemas suguluses kui oma isa Vesiroosiga,“ ütles Indrek naerdes, „sellepärast lä-
