uued mured: tema poest või eluruumidest oli leitud piiritust, koostatud protokoll ja nõnda siis oli oodata protsessi ning trahvi. Kes piirituse muretsenud, kas ämm ise või vana Vesiroos, kes käis linnas ringi nagu „möiraja lõukoer“, otsides seda head „otsa“, mis aitaks tema veel kord jalule, sellest vaikis eit targu. Ütles ainult, tema teinud väga rumalasti, et ta pole ajanud kõike vanamehe süüks, sest siis oleks niihästi rahatrahv kui ka kinniistumine võinud langeda tema kaela. Pannakse aga eit ise istuma, kelle hooleks jätab ta siis poe. Vanameest üksi siia jätta ei või, sest see teeb vististi puhta töö, niisukeseks olevat ta muutunud, ja kedagi teist ei ole. Pane kas või poeuksed hoopis kinni, mis oleks hirmus suur kahju.
„Aga milleks siis niisuguse asjaga jännata,“ tähendas Indrek.
„Armas aeg!“ hüüdis ämm vastu. „Aga millest me peame siis elama? Kõik kauplevad ju temaga. Ega siis nüüdsel ajal keegi piima ja suhkruga omal hinge sees pea. Need toovad rohkem kahju kui kasu. Näe, suuredki lähevad oma suhkruvirnade otsas pankrotti, mis siis veel meiesuguseid putukaid rääkida. Va haljas on ainuüksi, mis annab leiva ja ka leiva kõrvase. Ja mina pole temaga kunagi hangeldanud, vaid ainult natukesehaaval oma inimestele and. Sest muidu nad ütlevad varsti, et mis sest piimagilakkest sinu käest osta, kui me piiritust ei saa, parem lähme ostame piima ka sealt, kust saame piirituse, et oleks üks tee ja kaks asja. Ja nii ta just ongi — iseomale piiritust, lastele piima.“
„Tähendab, siis pole parata,“ lausus Indrek nagu alistunult.
„No ei,“ vaidles eit kavala muigega vastu, „parata on küll, aga eks me ise olnd seekord pisut ikka koerad ka, ei mõistnud politseile tema õiget osa kätte, nõnda see tuligi. Õigus kah, sest kust see politseigi saab, kui mitte piirituse pealt, kõik tahavad piiritusest elada. Sellepärast ütleb minugi vanamees vahel, et seni kui on ilmas piiritus, pole veel midagi katki, tema päästab hädast suure ja väikese.“
