„Mina olen praegu see inimene,“ vastas Indrek naljatades, „või kui ma veel õieti ei ole, siis võib minust tulevikus saada.“
„Te ainult usute seda,“ vastas Kalvi, „aga kui teil ükskord tõesti minu seisukord kätte tuleks, et teil oleks kaelas neli last ja haige naine, nii et te peaks hommikust õhtuni päev päeva kõrva ainult ühte mõtlema, kuidas aga neid toita ja katta, küll ma siis näeksin, kas te oma tööd veel armastate. Uskuge, te hakkate teda vihkama ja põlgama, kuigi teete teda hädasunnil seda suurema innuga edasi, kuni ta muutub teile vastikuks, läilaks ja lõpuks üsna ükskõikseks. Siis olete põhjas, kust pole enam tõusu. Uskuge, aga ma ei valeta, kui ütlen, et minule pole ükskõikne mitte ainult minu igapäine töö, vaid ka ma ise, minu lapsed ja naine, kelle eest ma muretsen.“
„Kui ehk mina eksin tapva töö armastuses,“ ütles Indrek, „siis teie eksite tingimata oma ükskõiksuses. Katsuks keegi teilt teie koormat ära võtta, teda kergendadagi, siis poleks teie ükskõiksust enam kusagil.“
„Tähendab, te arvate surma, mis tuleks mõne lapse või haige naise järele?“ küsis Kalvi.
„Kas või surma,“ vastas Indrek.
„Selle peale olen ma isegi mõelnud,“ rääkis Kalvi, „ja uskuge või ärge uskuge, aga mul pole tõepoolest midagi selle vastu, kui üks või teine neist sureks, ainuke asi, miks ma surma põlgan, see on — uued kulud. Sest naist või last viisakalt matta on palju raskem kui viisakalt toita. Surnud on nõudlikumad kui elavad. Muidu — jumalarahus! Sest ütelge nüüd isegi, mis on meiesuguse, s. t. minusuguse elu, sest teie olete hoopis teine kaliiber. Teate, õhtuti hilja mõnikord, kui ma olen tööst nõnda väsinud, et silmade ees lööb virvendama ja peas tallavad nagu kihulased tuult, te mõistate ju, mis ma mõtlen, siis lähen ma nagu mõni põrandaalune ihuüksi tänavale lonkima. Saate aru — ihuüksi. See ei tähenda mitte seda, et mul pole kedagi kaasas, ütleme, näiteks, pole naist käsivarrel või last käekõrval, vaid et mina tunnen siis, nagu oleksin mina sel silmapilgul puhtüksinda maailmas, ihuüksi. Pole kedagi
