Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/154

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XIV.

Üks mõte pentsikum kui teine vaevas Indreku peaaju. Ainukeseks puhkuseks ja lohutuseks oli talle töö, ja seda hakkas ta tegema palju suurema agarusega kui tänini. Teen veel nüüd, mõtles ta, kes teab, kuniks sedagi. Ja ta seadis nõnda, et oleks hästi palju ja sagedasti kirjalikke töid, mille läbivaatamine ei annaks tal kodugi vaba aega. Aastaid polnud ta seda tööd armastanud, aga nüüd otsis ta temast rahuldust, nii imelikult muutlikud on päevad. Kord oli ta ihanud tööd, mis nõuaks mõtet, praegu ta nagu kartis mõtteid, sellepärast oli lihtis tehniline askeldus kõige meeldivam. Enne ärritas teda laste kisa ja nende vallatused, nüüd leidis ta neis vaheldust, sest need sundisid teda paratamatult tegelema kõrvaliste ja tühiste asjadega, mis ei lasknud ilmuda häirivaid mõtteid.

Indreku ametivennadki panid tähele, et tema oleks nagu hakanud oma töö vastu tundma erilist huvi ja poleks nagu tahtnudki kooliruumest lahkuda pärast õppetöö lõppu.

„Iga asi, mis hakkab käest ära minema, muutub armsaks,“ seletas Indrek kord teisele õpetajale, nimega Kalvi, kes näost valge kui lubi.

„Ah, mis teil viga!“ ohkas see vastu. „Teie olete rikas inimene. Tulge minu naha sisse ja elage selles ükski aasta, küllap siis näete, kas veel mingisugune töö teile armsaks muutub. Jooksed küll hommikust õhtuni töö järele, aga teda armastada, noh, ma tänan väga! Kus on see inimene, kes armastaks oma vannet ja needust. Öeldakse küll mõne naise kohta, et see armastab meest, kes teda petab, aga ma pole inimest kuulnud, kes armastaks tapvat tööd.“

154