ta jalurikkaks. Öelge nüüd ise, kust see rikkus, tule jumal appi, peab siis kõigile korraga kokku valguma. Vanameeski, nagu meeletu teine, midagi ei viitsi ega läbe enam teha, muud kui ajaks kas või ratsa rikkust taga. Ja sina, väimeespoeg, ma tean, et sina tegid selleks kõige rohkem, et mind siia sokutada, aga ära pane pahaks, kui mina, vanainimene, sulle ütlen, et Karinit ei pea sa õieti vaos. Sina annad temale liiga suure voli. Enne kantseldasin teda mina ja nüüd pead seda tegema sina, muidu ta läheb sul käest metsa, mina tunnen teda, sest mina olen teda kasvatanud. Ja tead, Indrek, mis ma sulle veel juba ammugi olen tahtnud öelda, aga ikka olen seda edasi lükand, sest mina olen sind ikka pisut nagu kart. Aga sest saadik, kus ma kuulsin, et just sina mu siia sokutasid, kadus mul hirm ära. Tõsi jutt, väimeespoeg! Ja sellepärast ma nüüd julgengi sulle öelda, et sina ei pea oma naist õieti naise eest.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses.
„Naist peab pidama nagu noort hobust — ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab.“
„Ema, nüüd pole enam endine aeg,“ ütles Indrek.
„Ja sina usud, et naine muutub sama ruttu kui aeg,“ vastas eit. „Ei, lapsuke, meeski ei muutu nii ruttu kui aeg. Vahetavad teised ainult riideid, muud midagi. Olen neid kogu elu näinud ja näen neid ka tänapäev, kingad ja kleidid on teised, inimesed üsna endised. Sina otsustad Karini kleitide järele; see on kõik.“
„Ei, vaid Karin on tõepoolest iseseisev inimene, tal on oma varandus, oma sissetulek,“ seletas Indrek.
„See ongi tema õnnetus,“ arvas eit. „Ma ütlesin küll tol korral vanamehele, et ära kirjuta maja Karinile, vaid tema lastele, muidu läheb ta liiga suureliseks. Noh, nüüd ongi. Tead, väimeespoeg, mul on mõnikord teie elu pärast otse hirm.“
