oleks tahtnud teada ja oleks võinud peaaegu talle tänavale järele joosta. Õieti seda ta oleks ehk pidanudki tegema, sest see oleks ehk tähendanud, et tal on verd rohkem kui raha, nagu Karin oli öelnud. Aga nüüd näis nõnda, et ta oli tõepoolest vaene, tal polnud palju raha ega ka verd. Ja et Karin talle siiski meeldis, kuigi oli ta oma naine, siis tekkis tal äkki mingisugune ebamäärane kahtlus: aga mis siis, kui Karin polegi enam ainult tema naine? mis siis, kui ta ehk just sellepärast täna meeldiski nii väga, et ta on temale juba võõras naine või et ta on vähemalt selleks juba saamas? Jah, muidu olekski asi peaaegu ebaloomulik, sest Indrek ei tunne praegu ühtegi meest, kellele meeldiks ta oma naine või kes näeks selle voorusi, kõik on aina vaimustuses võõraist naistest.
Järgmisel päeval Indrek pakkus oma tšekki uuesti Karinile. Pika mangumise peale ta võttis selle vastu. Millegipärast rahustas see Indreku südant. Aga mõni aeg hiljem, kui ta astus sisse Karini ema uude vürtspoodi, et vaadata ja kuulda, kuidas tema elab, kaebas see, et asi kippuvat üsna täbaraks minema, pane kas või pood kinni, sest ei saa kuidagi enam kaupa sisse, nii suur rahapuudus, sest kõik, mis tuleb, valgub mujale.
„Aga kuhu mujale see siis kõik valgub?“ küsis Indrek.
Sellele eit ei andnud esiteks otsekohest vastust, aga kui Indrek peale käis ja eidele oma abi lubas, siis ta seletas, et alguses võtnud raha ainult vanamees, sest ta uskuvat ja otsivat ikka veel mingisugust õnnelikku „otsa“, mis aitaks ta korraga uuesti jalule. Viimastel päevadel aga hakanud raha tahtma ka Karin. Temalgi olevat mingisugused kavatsused, mis just, seda ema ei teadnud.
„Vanamehega sai ikka veel nii või teisiti,“ kurtis ema, „sest temal pole ju õigus võtta, aga mis ma siis Karinile saan öelda, tema raha see siin minu käes ju ongi. Ma enne ei uskunud, aga nüüd hakkan nägema, et temal on nagu isa veri: tema usub ja loodab, aina usub ja loodab, et kusagil on midagi või keegi, kes ajab
