„Aga mis siis veel, kui raha juba käes!“ hüüdis Indrek naisele järele, kes läks juba uksest välja. Kuid kuuldes neid sõnu, ta avas ukse uuesti, pistis pea prao vahele ja ütles:
„Näe on jah nõnda! Kiuste on! Oleks sul niipalju raha kui kulub, siis võiks ma lasta enda sinu eest kas või risti lüüa.“
„Ainult siis, kui sa võiksid kõigile, kes su risti alla tulevad, tões ja vaimus öelda, et teed seda puhtast armastusest,“ vastas Indrek. Aga need sõnad ärritasid Karinit sedavõrt, et ta kargas uuesti tuppa ja ütles:
„Ja muidugi oleks see puhtast armastusest. Sest mõne teise pärast ei hakkaks ma ristile ronima, kuigi tal oleks niipalju raha kui kulub. Tähendab, on ju armastus.“
„Tähendab, on ju,“ kinnitas Indrek. „Sest enne oli nõnda, et kui oli veri, siis oli ka armastus, nüüd on vere asemel raha.“
„Tähendab, ka enne oli midagi muud, aga ei olnud puhas armastus,“ järeldas Karin.
„Ikka on olnud midagi muud, mitte aga puhas armastus,“ ütles Indrek.
„Aga mis sa siis räägid?“ küsis Karin.
„Ei midagi muud, kui et vaesel inimesel on vähe raha, nii siis saab ta ka vähe armastust. Aga verd on tal sama palju kui rikkalgi. Mõistad, naine?“ ütles Indrek peaaegu nukralt.
Karin seisis natukene aega keset põrandat ja mõtles Indreku sõnade üle järele, siis avas ta käekoti, võttis sealt tšeki ja pani selle Indreku ette lauale ja ütles:
„Säh, võta oma raha, mina teda ei taha. On sul verd rohkem, siis anna seda.“
Ütles, pöördus silmapilkselt ümber ja läks uksest välja, ilma et Indrek oleks saanud kätt või jalga liigutada. Ainult ühte tundis ta sel silmapilgul — kui pööraselt see naine talle meeldis. Oleks tal taipu olnud nüüd Indrekult küsida nõusolekut obligatsioonitegemiseks, siis poleks see suutnud talle midagi keelda, mitte midagi. Aga ta ei küsinud, vaid läks lihtsalt uksest välja. Kuhu? Seda Indrek ei teadnud, aga ta
