randused ilmast välja pääse, nad liiguvad ainult ühest käest teise.“
„Sinu arvates on muidugi ükskõik, kas pankrotti läheb Köögertal või sina ise,“ ütles naine.
„Mina juba pankrotti ei lähe, sest minul pole varandusi,“ kinnitas Indrek. „Ja kui mul neid oleks, siis ei katsuks ma veel maailma avalikuks lõbumajaks muuta.“
„Sina teeksid maailmast kloostri, seda sa teeksid,“ ägestus Karin vastu. „Aga pea meeles: mina sinuga su kloostrisse ei tule. Ennem lähen juba sinna, mida sina nimetad avalikuks lõbumajaks.“
Viimased sõnad rääkis naine ust avades.
„Nagu soovid,“ oli Indrek nõus ja lisas: „Aga sa teed targasti, kui sa pankrotijandist isale ega emale sõnagi ei lausu. Ootame ära.“
„See pole sinu asi, millest ma oma isa ja emaga räägin,“ vastas Karin ja tõmbas ukse paukudes kinni.
