ta. „Kuhu ma nõnda lähen! Kõik näevad kohe, et ohoh! see naine on mehe käest peapesu saanud. Tähendab, tahtis raha või on tal teised mehed. Nõnda mõtleb iga vastutulija, kui näeb naise nutetud silmi. Kõik arvavad praegu, et naistel polegi muud südamel, kui aga raha ja võõrad mehed. Ja ongi õige: kui pole raha, siis on ometi veel võõrad mehedki.“
„Ka need maksavad varsti raha, kui naiste arv liialt ülekaalu tõuseb,“ tähendas Indrek.
„Ilusate ja noorte arv ei tõuse kunagi ülekaalu,“ ütles Karin ja tõusis sohvalt.
„Kuniks piisab siinilmas noorusest ja ilust!“ ohkas Indrek.
„Näe piisab jah!“ vastas Karin jonnakalt ja upsakalt ning lahkus toast. Ta läks oma silmi pesema ja kogu nägu kohendama, sest kõik oli vormist väljas. Aga natukese aja pärast kostsid ta sammud uuesti ja kui ta jällegi Indreku juurde tuppa astus, olid tal juba üliriided seljas ja kübar peas.
„Tead, kallis mees,“ ütles ta kindaid kätte kiskudes ja neid kinni nööpides, „ma mõtlesin järele, sellest summast ehk aitaks mulle, mis sul pangas hoiul. Kas sa oleksid valmis seda mulle andma või tegid sa esiteks ainult nalja?“
„Selle sa võid hommepäev saada,“ ütles Indrek. „Kui soovid, kirjutan sulle siinsamas kohe tšeki, et poleks enam kahtlust.“
„Kui sa oleksid nii kallis,“ vastas Karin, ja nõnda Indrek võttiski tšekiraamatu ja hakkas kirjutama, kuna Karin seisis tema selja taga ja vaatas, millise summa ta paberile paneb.
„Kolm tuhat jätan enesele seemneks,“ ütles Indrek kirjutades, „nõnda tuleb sinule ümmarik summa.“
„Issand, kui hea sa vahel oled!“ ohkas Karin otse südamest.
„Oleks mul rohkem raha, siis oleksin sagedamini nii hea,“ vastas Indrek.
„Ma kaon parem ruttu,“ ütles Karin tšekki käekotti pannes, „muidu lähme jällegi riidu.“
