damest nutma. „Kunagi veel pole ma nii selgesti tundnud, mis tähendab — olla naine. Naine!“ karjus ta iseend inetult osatades. „Mitte naine, vaid näru! Närude näru, aga mitte naine! Mis ma siis nõnda olen? Mitte midagi! Veel vähem kui mitte midagi. Mul on hale meel iseenda ja kõigi naiste pärast. Nüüd saan alles aru, miks kõik tahavad poega ja miks kõik olid minu peale kadedad, kui ma sain poja. Ja kuidas nad rõõmustasid, kui mu poeg suri! Seda ütlesid nad mulle näkku. Siis ma ei saanud sellest aru, aga nüüd mõistan. Siis tulid kõik naised mesimagusate nägudega, et küll jumal annab uue. Kuradile oleks tahtnud neid saata ühes oma jumalaga. Neil on kusagil mõni jumal! Naistel on jumal!? Naistel pole midagi! Neil on ainult mees ja kui meest ei ole, siis pole neil üldse midagi…“
Indrek ei lausunud sõnagi, ta laskis Karini rääkida ja nutta, arutada ja targutada, sest see rahustas teda kõige paremini. Ja kui ta arvas olevat õige aja, siis küsis ta üsna vaikselt ja rahulikult:
„Nüüd oled sa naised tuhaks ja tolmuks teind, mehed horgi otsa ajanud ja kogu maailma peeneks jahvatanud, kas sa ehk nüüd ei ütleks mulle, mispärast sa õieti kõike seda teed?“
„Ole obligatsiooniga nõus, siis ütlen,“ vastas Karin silmi pühkides ja lisas: „Näe, rätik märg nagu kalts, aga sinule on see muidugi ükskõik.“
„Mulle pole see sugugi ükskõik, aga obligatsiooniga ei saa ma siiski nõus olla,“ vastas Indrek. „Sinu enda pärast ma ehk veel kuidagi, aga laste pärast ei, sest nemad on väikesed.“
„Vana laul!“ hüüdis Karin põlglikult, „lapsed on muidugi tähtsamad kui ema. Aga kui needsamad lapsed saavad ükskord emaks, siis pole nad jällegi enam tähtsad. Kuidas mina kasvasin, kas minu vanematel oli maja?“
„Sinu vanemad oskasid midagi teha ja tahtsid teha, aga sina ei oska ega tahagi midagi teha,“ ütles Indrek nüüd.
„Aga milleks siis just mina pean midagi teha os-
